Tööjõupuudus on meil uus-vana probleem. Sellega oli Eesti majandus kimpus ka Nõukogude ajal, mil töö efektiivsus oli madal ja tööjõupuuduse küsimus lahendati ülilihtsalt – tööjõudu oli võimalik saada teistest liiduvabariikidest. Loomulikult oli massiivsel sisserändel teisigi, poliitilisi põhjuseid. Igatahes on meie elus selle suure sisserände järelmõjud praegugi tuntavad – ühelt poolt sotsiaalkindlustuse tõttu, sest suur osa sisserännanutest on jõudnud pensioniikka, teiselt poolt kõikvõimalike integratsiooniraskuste kaudu. Vahepealne 10–15-aastane periood, kus Eestis valitses pigem tööpuudus, tekitas tööjõusse uutmoodi suhtumise: see oli odav, seda oli võimalik valida, «moodi läks» eakate ja isegi keskealiste tööturult väljatõrjumine. Eestlased leppisid odava tööga välismaal, mis ei vastanud kvalifikatsioonile. Arendusprojektide puhul hinnati uute töökohtade loomist, mitte tööjõu kokkuhoidu. Töökäed tagasi Olukord on muutunud, majanduse areng on toonud kaasa taas tööjõupuuduse. Oleks väga lühinägelik tänase ja homse tööjõupuuduse olukorras pöörata tagasi juba läbiproovitud, ent probleemseks osutunud lahenduse – tööjõu importimise juurde, kuigi see tundub esmapilgul lihtsana. On selge, et pikema aja jooksul rakendatav odava tööjõu immigratsioonile tuginev tööjõupoliitika hakkab ohustama kõigepealt ühiskonna sotsiaalset sidusust ja turvalisust. Seda näitab nii Eesti kui ka paljude teiste riikide kogemus. Edaspidi satub aga ohtu koguni eesti rahvuse, keele ja kultuuri jätkusuutlikkus. Missugused oleksid teised võimalikud lahendused? Kõigepealt tuleks mõelda, kuidas pidurdada Eestile vajalike töökäte väljavool. Kui noorte spetsialistide mõneaastane stažeerimine välismaal on igati mõistlik, siis massiline bussijuhtide, meditsiiniõdede ja ehitajate välismaal töötamine ainult soodsama palga nimel näitab pigem Eesti majandus- ja sotsiaalpoliitika suutmatust. Ilmselt tuleb läbi mõelda programm, et kutsuda Eestile vajalikud töökäed tagasi. Selleks pole vaja ainult palgapoliitikat muuta, vaid oluline on ka sotsiaalpoliitika. Samuti on oluliseks teguriks ühiskonna sotsiaalne areng, sealhulgas turvalisus. Ei Eesti riigile ega ka töötajatele endile ole kasulikum ja meelepärasem olukord, kus Eesti ehitusmees töötab Soomes ja Eestis ehitab tema ametivend Venemaalt. Töö viljakamaks Teine lahendus on seotud tööviljakuse tõstmisega, mis on ühelt poolt kinni tehnilises varustuses ja oskusteabes, teiselt poolt aga ka töökorralduses. See on valdkond, mis vajab arendamist, riiklikku tähelepanu. See peaks algama inseneri- ja oskustööliste koolituse sihipärasusest ja päädima tööjõu kokkuhoiu väärtustamisega igal elualal. Erilist edu pole saavutanud ka niinimetatud teadusmahukas tootmine, millest on palju küll räägitud, kuid mille eeldusi – teadusuuringute ja doktorikoolituse jõulisemat finantseerimist – pole seni täidetud. Veelgi enam, avalikus arvamuses domineerib tihti lühinägelik hoiak, et teadlased ajaksid nagu mingit oma asja, pealegi maksumaksja raha eest, ning sellel pole pistmist ühiskonna ega selle liikmete heaolu ja arenguga. Kolmas tee on täielikult rakendada Eestis reaalselt eksisteerivat potentsiaalset tööjõudu. On teada, et töö- ja tööjõu puudus Eestis on strukturaalne. Tööjõust on puudus ühtedes tegevusvaldkondades ja piirkondades, teistes piirkondades aga leidub vabu töökäsi, kellel on hoopis teised erialased oskused. Lisaks ümberkoolitusprogrammidele aitaks siin kaasa infrastruktuuri arendamine: maakohtadest linnas töölkäimisele on suureks takistuseks ühistranspordi piiratud võimalused. Tõsiasjaga, et inimesed elavad ühes ja töötavad teises kohas, tuleb harjuda nii töötajatel kui ka tööandjatel. Ning töökäte toomine Kapa-Kohilast ükskõik millisesse teise Eestimaa punkti on kõiki kulutusi, arvestades ka sotsiaalkulutusi nüüd ja tulevikus, kokku võttes kindlasti odavam kui neid tuua näiteks Ukrainast või koguni Hiinast. Tööjõu reservid Veel üks tööjõu reserv on eakad, samuti puuetega inimesed. Uuringud on näidanud, et arvestatav osa pensioniealisi inimesi töötaks meeleldi edasi, kas oma endisel töökohal või mõnel teisel, vähem pingutust nõudval ametipostil, kuid selleks ei leita võimalusi. Sageli on põhjused pigem psühholoogilised ja nende ületamise positiivseks tulemuseks oleks ka suurem põlvkondadevaheline solidaarsus. Nüüdseks on küll vähenenud eakate ja küpses keskeas inimeste kergekäeline töölt vallandamine vanuse tõttu, kuid järgmiseks sammuks, mis tuleks astuda, on nad tööle tagasi kutsuda. Suvise tööjõuna niihästi puhkuste asendajatena kui ka hooajatöölistena, sealjuures näiteks parkide ja haljasalade korrastajatena, tulevad arvesse kümned tuhanded kooliõpilased, kelle mitme kuu pikkuse koolivaheaja sisukas täitmine teeb muret nii vanematele kui ka omavalitsustele. Suvine töökogemus, oskus näha ja hinnata oma kätega loodud korda, puhtust ja ilu, ning omateenitud raha, on vaieldamatult suure tähtsusega nooruki kasvamisel tööinimeseks.
> Loe edasi |
