Valitsuse liikmed on osalenud aktiivselt väga paljudel kõrgetasemelistel foorumitel, kus on arutatud Euroopa Liidu energeetilise julgeoleku probleeme ning esitanud ka ettepanekuid lahenduste suhtes. Paljud Eesti seisukohad, millele teised liikmesriigid veel aasta tagasi läbi sõrmede vaatasid, on nüüd saanud mitmel tasandil toetust. Oleme energiajulgeoleku küsimustes leidnud oma kindla koha. Veelgi enam, kevadel Euroopa Komisjoni üllitatud Energiavarustuse rohelises raamatus välja pakutud Energiajulgeoleku Vaatluskeskuse puhul on arutatud ka võimalust, et see keskus tuleks Eestisse. Eesti esindatus ELi ja Venemaa vahelises energiadialoogis on tõstatanud mitmeid probleeme ja lähenemisi energiakaubanduse vallas. Eesti riigi energiajulgeolek on tunduvalt paremas seisus, kui Marko Mihkelson seda kirjeldab. Eesti sõltub oma energiavarustuses 32 protsendi ulatuses imporditavatest energiaallikatest. Selle näitajaga oleme ELi liikmesriikide hulgas hinnalisel viiendal kohal. Kui võrdleme oma energiajulgeoleku olukorda naaberriikidega, siis näeme, et Eesti potentsiaalsed ohud energia valdkonnas on tunduvalt väiksemad kui meie naabritel. Soome impordib praegu ligi 15 protsenti oma elektrienergiast Venemaalt, samuti ka 100 protsenti naftatoodetest ja maagaasist. Soomel puudub võimalus maagaasi hoiustada, mis teeb nende gaasivarustuse äärmiselt haavatavaks. Samuti kogesid soomlased sel talvel suuri probleeme elektri impordiga Venemaalt. Leedu elektrivarustus muutub pärast Ignalina tuumajaama sulgemist 2009. aastal suures osas sõltuvaks Vene maagaasi ja elektri impordist. Läti impordib puudujäävat elektrit Eestist, Venemaalt ja Leedust, kuid pärast Ignalina tuumajaama sulgemist kaob Leedu müüjate nimekirjast. See tähendab Vene elektri- ja gaasifirmade tegevuse olulist laienemist Lätis ja Leedus, sest ka Eestist ei ole võimalik palju rohkem elektrit Lätisse müüa. Eesti oma selge põhimõttega tagada kodumaise elektrienergia tootmise olemasolu on pigem erand ELi liikmesriikide hulgas. Meie energiabilansis moodustab maagaas vaid 12-13 protsenti, mis on teiste liikmesriikidega võrreldes väga tagasihoidlik näitaja. Laienev taastuvate energiaallikate kasutamine vähendab samuti energeetilise sõltuvuse riski. Ja me ei istu käed rüpes. Aasta lõpul valmiv merekaabel Estlink suurendab meie elektrivarustuse julgeolekut, viies Baltimaad välja nn isoleeritud energiasaare staatusest. Selle kaabli kasutamise ja finantseerimise põhimõtted on pretsedendiks ja eeskujuks kogu Euroopa Liidus. Planeerimisel on ka maagaasijuhtmete ühendus Soomega. Mis puudutab Vene–Saksa gaasitoru, siis erinevalt Lätist, Leedust ja Poolast ei ole Eestil alternatiivsete juhtmete puhul majanduslikke huvisid. Nende riikide huvi on saada tulu gaasitransiidist, ning seetõttu on nad väljendanud valjult oma nördimust otsusele rajada gaasitoru läbi Läänemere. Eesti huvi on, et gaasitoruga ei kaasneks negatiivset mõju keskkonnale ning seda on ka väga selgelt väljendatud. See, et Eesti pole oma energeetika-alaseid seisukohti Euroopa meedias valjult väljendanud, ei tähenda aktiivsuse puudumist. Harilikult räägitakse meedias probleemidest, mitte nende lahendamisest. Sisulisi lahendusi töötatakse välja koostöös ELi ja liikmesriikide poliitikute ja ametnikega, nende rakendamine võtab aga enamasti aega. |
