Kavas oli Katariina Suure aegne (18. sajand) muusika. Nii rahvamuusikal tuginev «õpetatud» muusika kui ka ehe rahvaviis. Siis – barokk (klassitsism) ja etno eraldi ning lausa läbisegi.

Kava keskne kuju oli Ivan Handoškin (1747–1804), vene virtuoos-viiuldaja, rahvaviiside koguja, dirigent ja pedagoog, kelle looming sulatas kokku vene talupoja- ja linnalaulu ning Euroopa kunstmuusika mängureegleid. Kavas olid tema viiuliduod op 1 nr 1 ja 2, Variatsioonid klavessiinile ja Rondo. Õukonna guslimängijalt Vassili Trutovskilt kõlasid variatsioonid vene rahvalaulu teemal (klavessiinile).

Rahvalaulu oligi kuulda mitmes olekus: nii küllalt range vaimuga seadetena kui ka vabamas instrumentaaltöötluses. Avara kultuurihuviga kuulsa aadlimehe, rahvaviisikoguja Nikolai Lvovi «Kaks laulu» ja mõttekaaslase Fjodor Dubjanski «Kolm laulu» kõlasid sopranilt klavessiini saatel ja neile andis harmooniakeel üsna jäiga ilme.

Valgustuslik rahvaloomingu väärtustamine ja õukonnameelelahutuse kerge vaim ja virtuoosne stiil olidki venelaste etnobarokse kava kaks dominanti. Etno on hea turundustermin, vormiliselt justkui sama mis rahvuslik ehk natsionaalne, aga sisuliselt mitte. Ütled «rahvuslik» – ja kohe tuleb jutt valgest inimesest ning laiutav metropolikultuur meelde. Lausa ideoloogilist mürki on too sõna täis.

«Etno» on tunduvalt parem – ajaloo saastast määrimata, vähemusfilosoofiline, toob rastapatsid ja musta ihuvärvi meelde. Demokraatlik on etno ka: võid märksa vabama käega, lõdvemalt intoneerida.

Õpitud intoneerimistraditsoon aga istub enamasti muusiku luu ja liha sees. Neid on vähe, kes sundimatult ühest stiilist teise liiguvad. Vene ansambli puhul oli ka mingeid stiilikrampe tunda.

Viiulimängijad olid päris head, rahvamuusiku «vaba käsi» ja kunstimuusikaline virtuositeet ei seganud üksteist, leidsid loomuliku kompromissi. Klavessiinimängijast võiks aga öelda, et tema esituses oli kohati juba liigpalju külamuusiku stiihiat. Kuigi sarmi jätkus ja vaheimprovisatsioonid olid tõesti suurepärased.

Ka rahvaviisile sobiva avara kõlaga sopran Viktoria Jevtodjeva kasutas mõnel juhul ehk ülemäära artistlikke esitusnippe ja ei olnud iga hetk ka päris hästi «hääles». Kõik see kriitika kehtib muidugi juhul, kui piiridest ja normidest lugu pidada.

Festivali «Klaaspärlimäng» kontsert

Musica Antiqua Russica (Peterburi)

18. sajandi vene muusika lääne-euroopa kultuuri ja ürgse slaavi vaimu paeluvast kohtumispaigast.

Vene barokkheliloojate Handoškini, Trutovski, Dubjanski ja Lvovi looming.

27. juulil Niguliste kirikus

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0