See ongi väljapaneku tänuväärseim pool, mis laseb näha mõlema kunstniku töid nii omaette kui võrdluses. Eriti ehk viimast. Ja kindlasti peaks igaüks, kes eesti kunsti ajaloo vastu huvi tunneb, seda külastama. Ehk isegi mitu korda, sest kes teab, millal midagi ligilähedast uuesti ette võetakse. Siinkohal pole enam põhjust hakata süvenema Kristjan Raua (1865–1943) ja Paul Raua (1865–1930) eluloolistesse ja loomingulistesse daatumitesse, sest kummagi looming (küll mitte eraelu, mida seni on peetud loomingust lahusolevaks), eriti Kristjan Raua oma, kuulub meil kunstiajaloolaste poolt enam käsitletute hulka. «Eesti stiili» väljendaja? Viimase puhul tarvitseb nimetada vaid Jaan Perti, Rasmus Kangro-Pooli ja Lehti Viiroja monograafiaid või Virve Hinnovi uurimust Paul Rauast. Teadupoolest on käesoleva näitusega seoses ilmumas ka kuraator Mai Levini koostatud mahukas kataloog. Seega on võimalik kummagi kunstniku puhul enne või pärast piltide vaatamist leida ka rohket detailidesse juhatavat lugemist. Praegu tahaksin peatuda vaid sellest näitusest tulenevalt tekkinud muljel, mis tagantjärele vaagides on üha süvenenud – nimelt tundub nähtu taustal, et Paul Raud on jäänud meie kunstiajaloos sootumaks tänamatult oma venna varju. See, et Kristjan Raua loomingu tähtsust ja tähendust on pidevalt rõhutatud ning kohati isegi üledoseeritult esile toodud eelmise vabariigi lõpuaastaist (nt temanimeline kunstiaasta jne) peale, näib eriti selle näituse taustal (aga mitte ainult) selgelt erapooliku ettevõtmisena. Suuresti on see kunstiväline ja seostatav Kristjan Raua arvukate sõnavõttudega kunsti kohta, aga ka organisaatoritegevusega. Muidugi on selle taga ka tema looming, ennekõike raamatuaasta puhul välja antud «Kalevipoja» illustratsioonid, mida peetakse jätkuvalt millekski ainulaadseks. Ainulaadsed need illustratsioonid kahtlemata ongi, kuid see, pelgan, on ka ainus, millega Kristjan Raud on suure osa eestlaste teadvusesse kinnistunud. Nende, aga ka teiste 1920-1930ndatel valminud tööde järgi on hakatud teda pidama mingi spetsiifilise «eesti stiili» väljendajaks. Tänapäeval ei ole too «eesti stiil» ja jutud selle ümber küll enam kuigi tõsiseltvõetavad. Muidugi oli Kristjan Raua huvi Kalevipoja vastu palju varasem (eks see teema ole pakkunud huvi teistelegi kunstnikele), ent tegemist on ikkagi vaid oma ajastu spetsiifilise rahvusromantilise suundumusega. Seda võiks pidada praegu omamoodi vesikasvuks, mida toitis rahvusromantism ja hilisem 1930ndate Eesti autoritaarne režiim. Kristjan Raua isikupärane illusoorne muinasmaailm oli justkui mänguväljakuks, millelt käisid vilju korjamas nii eelmise vabariigi aegsed rahvuslikud kunstikriitikud kui neile järgnenud kommunistliku meelelaadiga arvustajad, kelle jaoks pidi kunst olema sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Viimastele, teadagi, olid väga südamelähedased nii Kreutzwald kui Koidula, asjata ei hinnanud uus Nõukogude valitsus Kristjan Rauda 1940. aastal eluaegse personaalpensioni vääriliseks. Venna varjus Kõige ülalöelduga ei tahaks ma kuidagi vähendada Kristjan Raua tähendust meie kunstiajaloos – seda ei olegi tarvis teha, sest ta panus on vaieldamatu, ehkki looming, jah, on seadnud enesele selgelt märgatavad, omast ajast ja kohast tingitud jäigad piirid. Küll on sootumaks teine lugu Paul Rauaga, keda on peaasjalikult peetud Düsseldorfi koolkonna igavaks akadeemiliseks portretistiks. Nii see kindlasti ei ole. Eksponeeritakse ju selgi näitusel – arvatavasti on see kuraator Mai Levini taotlus – Paul Raua loomingut laiemale publikule vähetuntud tahkudes, nii et paratamatult tekib soov tema tähendust Eesti kunstiajaloos ümber hinnata. Tarvitseb vaadata kas või neid eri aegadel teostatud etüüde, olgu siis Itaalias või Eesti saartel või kodupaigas Rakvere lähistel, et näha haruldaselt tundlikku ja meisterlikku kunstnikku, kes on teenimatult jäänud oma venna varju. Võib arvata, et meie varasemat kunstiajalugu on peagi ees ootamas uued tõlgendused. Näitus «Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud» Kumus 8. oktoobrini |
