| Ajal, mil valjuhäälselt räägitakse majanduskasvu pidurdumisest, oleks viimane aeg vaadata üle ka kõik see, mida me nimetame riigi IT-arenguks, avaliku sektori e-teenusteks jne. Raha, mida oleme riigina aastaid kulutanud IT-sektorisse oma jätkusuutlikkuse ja innovaatilisuse nimel, need miljardit kroonid, on meile esitamas küsimusi. Kas me ikka oleme teadnud, mida ja miks me arendame, kes seda kõike kasutama hakkab ja mil moel suurendab see meie konkurentsieeliseid riigina naabrite ees? Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on aastaid rääkinud sellest, et ei piisa teenuste kaootilisest arendamisest, vaid vaja on terviklikku lähenemist. Kliendi või kodaniku keskset. Mõnes mõttes olen päri Margus Püüaga, kes soovitab luua riigi ning nn arvutifirmade vahel uut turunduslikku ärikompetentsi, mille analüüsi ja soovitusteta ei tohiks avaliku sektori asutused IKT raha kulutada muuks kui olemasolevate toimivate ja vajalike teenuste haldamiseks. Sest praegune olukord on kurb. Asja utreerides iseloomustavad meie avaliku sektori e-teenuste hetkeolukorda kolm lausejuppi. Üks uus teenus aastas. Teenuse autoriõiguste kinnistatus riigile. Null eksporti. Paratamatult tekib soov küsida: miks? Tehnoloogia arenes haldussuutlikkust ette Näen peamise nii sisulist kui tehnoloogilist arengut pärssiva tegurina meie liiga kiiret tehnoloogilist ja liiga aeglast haldussuutlikku arengut. Nüüd oleks viimane aeg need valdkonnad ühele lainepikkusele häälestada. Küsimused, mida riik võiks endale täna esitada ja millest tulenevad juba kõik muud suunaviidad, oleks järgmised: kas rääkides e-riigist, peame vajalikuks disainida ja luua uusi teenuseid või piirdume vaid olemasolevate teenuste ja protsesside automatiseerimisega. Kas me rääkides e-riigist ja avalikest e-teenustest, peame silmas vaid ametkondade ja kodanike suhtlemise lihtsustamist või mahub meie määratlusse ka uue elukvaliteedi loomine kõigis peamistes eluvaldkondades? Kas maksumaksja rahaga arendatavad IT-lahendused peaksid olema ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised või piisab sellest, kui nad on odavad? Lihtsustatult öeldes on Eestil vaid kaks valikut – kas suunata e-riik rahva ootuste teenistusse ja kujundada vastavalt ümber ka seadusandlik ja regulatiivne baas või piirduda vanaviisi toimetamisega ja loota, et see annab meile mingi olulise edu teiste riikide ees. Singapuri IT- edu rajaneb turundusel
Tuues näiteid ühest maailma edukamast e-riigist Singapurist, tuleb möönda, et just seal on olemas põhimõtteliselt samasugune ametkondade ülene keha, IDA, millesarnast soovitab luua ka Margus Püüa. Tõsi, seal on ta riiklik, kuid toimib nagu erafirma – ca kolmandik selle Singapuri IT-asutuses seisvast personalist on kas turundus- või suhtekorraldusinimesed, ülejäänud teevad vajalikke strateegiaid ja tegevusplaane, sealjuures just ametkondadeüleselt, valivad sobilikke IKT platvorme ning korraldavad projektide käivitamist ja nende järelevalvet. Tulemust soovitan igaühel ise Singapuri vaatama lennata – see ei jäta külmaks kedagi. Eesti kui e-riigi bränd välismaailma jaoks loodi juba aastate eest. Bränd on, aga tooteid ja teenuseid ekspordiks eriti pole. Meil on ID-kaart ja X-tee, mis võimaldab leida ja seostada suvalist infot kogu avaliku sektori ulatuses milleks iganes on soovi. Meil on olemas ka kõik vajalikud andmed. Meil on olemas inimesed, kes on muu maailmaga võrreldes on keskmisest altimad innovaatiliste teenuste kasutamises. Aga miski on ka siin puudu. Avalikud teenused ärilisteks Isiklikult näen, et üheks võimaluseks meie avalike e-teenuste turgu taas ellu äratada, oleks nende muutmine äriks. Sellisel juhul peaks riik ka tellima teistel alustel töid. Erasektor muutuks palju aktiivsemaks hetkest, kui me teaks, et avaliku sektori hankemehhanism meid selles osas toetab ja arendajatele jäävad autoriõigused. Ilmselt arendavad IT-ettevõtted siis innukamalt selliseid teenuseid, mida me saame hiljem kas osadena või tervikuna taas ja taas müüa. Mul on hea meel, et omalt poolt on erasektorist juba tulemas julgeid algatusi. ITL on proovimas leida firmadevahelisi ühishuvisid ülalnimetatud teenuste loomisel, osaleme klastriinitsiatiivis. Ka Microsofti soov oma innovatsioonikeskuse loomiseks just Tallinna on siin heaks näiteks. Kuid need on üksikud meetmed. Tegelikult on see riigi majandus- ja ekspordipoliitika küsimus. Selge on aga see, et loodud innovaatilise e-riigi mainekuvandit me lörtsida ega hävitada ei tohiks, sest see on üks väheseid pidepunkte, millega meie riiki mujal maailmas seostada osatakse. Isegi majanduskriisi hirmus haldus- ja arendusrahasid kinni keerates peame sellele mõtlema. Pigem tasuks teha kõik meist sõltuv, et see legend tugevneks. Kui palju meil siis siin väikses Eestis ikka neid asju on, mida väljapoole müüa ja mida ka osta juletaks?
|
