Eesti üks tuntumaid rahvusvahelisi kompetentse on kahtlemata seotud meie oskusega rakendada infotehnoloogia pakutavaid võimalusi, sealhulgas luua e-riigi teenuseid. See kaua meie pead paitanud edukuvand ei pruugi aga 3-4 aasta pärast enam sugugi elus olla. Küsimus, kas suudame oma mainet hoida, sõltub peaasjalikult sellest, kas suudame oma avalike e-teenuste osas viia läbi radikaalse muudatuse – revolutsiooni. Uuringud näitavad, et kuigi Eestis on loodud kümneid ja kümneid e-teenuseid, ei tea ega kasuta neid enamik inimesi. Õigemini - kasutatakse väga harva. Jah, ükski avalik teenus pole ilmselgelt muutunud sedavõrd vajalikuks, et teda võrrelda erasektori samaväärsete teenustega nagu e-pangad ja m-parkimine. Seda ka põhjusel, et olemuslikult on neid avalikke teenuseid väga vähe, mille kasutamine nõuaks igapäevast dialoogi ametnikuga ehk asutusega. Kõige enam kasutavad inimesed avalike e-teenustena maksude deklareerimist. Kord aastas. Ja siis tuleb juba tükk tühja maad. Teenused pigem ametnikule kui inimesele Esimene ja peamine mure, mille otsa komistame absoluutselt iga uue e-teenuse väljatoomisel, on tema eesmärk. Mitte just eriti süvenevale kodanikule võib tunduda nagu oleks kusagile õigusakti pandud kirja sätted, mis ei lubaks teha kasutaja vajadusi arvestavat, mugavat ja asutuste piire ületavaid teenuseid. Tegelikult on aga asi palju lihtsam – Eesti riigis käsitletakse tänaseni avalikke e-teenuseid pigem kui tööriistu, mis võimaldaks teha mugavamaks riigi- ja omavalitsusametnike igapäevatöö, milleks kohustavad neid erinevad õigusaktid. Siin on eelduseks, et kui ametnik suudab isikut kiiresti teenindada, siis on ka isik antud avaliku teenusega rahul. Sageli jääb aga vastamata küsimus, kas sarnast teenust arvestades tänast riigi IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) võimsust üldse vaja on? Sellest eeldusest lähtuvalt võib tõdeda, et need teenused polegi kunagi mõeldud inimese mure lõplikuks ja kiireks lahendamiseks, kui just viimane hüve kogemata ilma lisakuluta ei kaasne. Pole siis imestada, et neid teenuseid rahva seas ei teata, neid ei kasutata. Nii mõnigi võib vaid imestada, et millest küll see jutt meie e-riigi edust, kui sisuliselt pole võimalik ainult e-teel suurt midagi korda ajada. Isegi lapse hoidmise korraldamist ja lapse kooli registreerimist ei saa teha ilma mõne täiendava paberi käsitsi toomiseta mõnest kolmandast asutusest. Madu ei ole aga maetud mitte sinna, et riik ei tahaks e-teenustega tegeleda. Palk, mis meie arenguteel risti ees seisab, ei ole ka seotud rahaga, mis igal aastal IKT sektorisse läbi eelarve suunatakse – 500 miljonit arendusele ei ole väike summa. Probleem on aga ikka ja jälle selles, et suurem osa väärtust loovaid teenuseid, mida vajaks kodanik, on asutusteülesed: eelarvest planeerivad raha konkreetsed asutused vaid nende kohustuslike murede lahendamiseks. Nii tekivadki infosüsteemid, teenused jms, mis aitavad kodanikku vaid väga kitsas küsimuses ja jätavad ta kogu loogilise protsessi lahendamises omapäi. Kuid on ka teine mure – riigiasutustes puudub täna enamasti ka inimkompetents, mis oleks motiveeritud ja suutlik hakkama välja mõtlema teenuste kasutajate keskseid võimalusi, mida tuua ühiselt välja koos teiste neist sõltumatute eelarveasutustega. Puuduvad ka inimesed (üksikud fanaatikud välja arvata), kes võtaks ajada mingit muud asja kui see, milleks on neile antud raha ja milleks kohustab neid seadus. Ja üsna naiivne on arvata, et selliste kitsaste lahendustega ehitame me konkurentsivõimelist e-riiki. Ekspordipotentsiaalist rääkimata. Kuid samas – meil oleks sellist e-riiki siiski väga vaja. Meie endi huvides. Teenuse loojad peavad nägema tervikut Pakun välja ühe lahenduse, millega oleks võimalik edasi liikuda. Tarkvaraarendajate ja rauatootjate ning õigusaktist tulenevaid funktsioone täitvate eelarveasutuse vahele tuleks tekitada uus võimkond. Need oleks inimesed, kes suudaks vaadelda teenuste loomist kui konkurentsivõimelisi homsete kasutajate muresid lahendavaid turunduslikke tööriistu, suudaksid võtta sealjuures arvesse eelarveasutuse kohustusliku «peame ära tegema» osa ja oskaksid anda vajalikule raud-ja tarkvarale uue mõõtme – teha valmis midagi sellist, mida vajataks Eestis igapäevaselt ja mida tervikuna või osade kaupa oleks võimalik ka eksportida. Sisuliselt peaksid tekkima teenusearendajate grupid, kelle kaasamiseta ei tahaks ega julgeks eelarveasutused oma IT-arendusi suuremas mahus ette võtta. Teenusearendajad näeksid aga enda ees vähemalt kolme tellijat: lisaks tellimise esitanud eelarvasutusele ka kasutajaid, võimalikke teisi teenusega ühendatavaid eelarve- või erasektori asutusi ning teisi riike, kus võiks analoogne teenus samuti rakenduda. Oluline on, et teenusearendajatel on õigus teenida teenuste edasimüümisest väljapool Eestit või ka käivitatud teenuste pealt tasu võtta. Uskuge, see oleks oluline kokkuhoid ka riigi jaoks.
Kuni ei suudeta riigis tekitada sellist vahekompetentsi, kes on motiveeritud teenuste sidumisest isikule väärtustloovaks tervikuks, jäävad meie e-riigi teenused paratamatult hambutuks ja nendest pole peagi mõtet suurelt rääkida. Miljardite kroonide kulutamisele vaatamata. Kas leiduks sellist initsiatiivi erasektoris ja koostöötahet riigiaparaadis?!
|
