Carlo Gozzi (1720–1806) pole Eesti publikule tundmatu, 1991 lavastas Nüganen Ugalas tema ilmselt tuntuima näidendi «Armastus kolme apelsini vastu». Et Nüganen on lavaaugu viimaseks lavastuseks valinud Gozzi muinasjutulise commedia dell’arte, on igati rõõmustav: see valgustuslik meelelahutus toob itaalia teatritraditsiooni eestlasele lähemale. Pealetükkimatult«Valgustuslik» pole Gozzi puhul küll ehk kõige õigem sõna, kuna too Veneetsia vaesunud aadli seast pärit teatrimees oli veendunud valgustusliikumise vastane. Konservatiivina arvas ta, et valgustus (mille all ta mõtles eelkõige prantsuse entsüklopedismi) toob kaasa vaid egoismi, kadedust ja tänamatut leppimatust saatusega. Eks ole ka «Rongas» õilsaimad tegelased need, kes vapralt saatusega lepivad. Mõistagi on nad aadlisoost, sest Gozzi jaoks oli sotsiaalne hierarhia taeva ettehooldest määratud. Õilsa rahva hulka kuuluvad prints Jennaro (Elisabet Tamm), õnnetu kuningas Millo (Alo Kõrve) ja Damaskuse printsess Armilla (Ursula Ratasepp). Nemad vastavalt commedia dell’arte traditsioonile maske ei kanna ja kõnelevad saatusega heideldes üllast keelt, mida märgib eesti tekstis näiteks rohke inversioon ehk ebaharilik sõnajärg. «Tõsine mask» on ka võlur Norando (Mart Toome), kes näidendi lõpul inimlikustub ja lustlikku «ida keelt» räägib; vahepeale jääb Pantalone (Indrek Ojari), kellest Gozzi on teinud ihnsa vanamehe asemel isaliku admirali. Tõsistel näitlejatel on üksainus roll, seevastu koomiliste tegelaste kehastajad vahetavad pidevalt kostüüme: Priit Võigemast on nii printsessi toaneitsi Smeraldina (kelle nabatants publikut lummab), riuklik teener Brighella kui ka imeratsu. Argo Aadli on juhmakas teener Truffaldino ja pistrik, Tõnn Lamp ja Veiko Tubin on nii tuvid kui ka ministrid: esimene paks pseudoõpetlane Dottore, teine tundeline kokutaja Tartaglia. Need tegelased räägivad lopsakat kõnekeelt, koperdavad, puhuvad tagumikust pasunat ja suhtlevad publikuga. Commedia dell’arte’sse süvitsi sisseelamine on linnateatri näitlejatel väga hästi õnnestunud: itaallaste jämekoomika on suurepäraselt ära tabatud. Skemaatiline veiderdamine ja hakitult märgiline huumor, karjed, žestikulatsioon ja tagumiku-naljad mõjusid ehedalt – isegi kui sedalaadi huumor hingelähedane pole. Sealjuures on lavastus piisavalt diskreetne ega tüki peale. Noore pere laen? Küsimusi tekitasid mõned anakronismi-naljad, näiteks telefon ja Beethoveni 5. sümfoonia, samuti teksti sisse poogitud Eesti-kesksed repliigid. Tartaglia kaebab, et ei saa enam peieviina osta, sest kell on kaheksa läbi. Brighella ja Truffaldino räägivad noore pere laenust. Smeraldina karjatab näidendi alguses: «Ma ei allu provokatsioonidele!» Kas see peab kujutama commedia dell’arte traditsiooni edasiarendust? Põhines ju see žanr tõepoolest üldistel sisujuhistel (nn canovaccio’l), mida näitlejad tegelaskuju võttestikule vastavalt dialoogi ja tegevusega täitsid. Ometi on Gozzi «Ronk» lõpetatud tekst, ning mahlakat janti peaks seal jätkuma ka uusi nalju sisse toomata. Mida teha viidetega, mis siinsele vaatajale vähe ütlevad, on muidugi laiem interpretatsiooniprobleem. Eks see ole iga tegija (lavastaja, tõlkija) otsustada, mil määral lugu peab olema üldinimlik, uut infot edastama või publikule tuttavaid märke pakkuma. Lusti ja isuga Anu Lambi tõlkes hakkas kõrva häid leide («veri on paksem kui meri»), ent oli ka veidi väsitavat veiderdust («mutike, kel on tutike»). Õilsate tegelaste suust kõlas kuidagi kohatuna needus: «Kui ei leia sa niisugust naist, siis piineldes kärvad kui raip.» Raip ju enam kärvata ei saa. Iir Hermeliini ja Rosita Raua kujunduse taustal tekkis muinasjutufilmilikke kaadreid ja hea oli vaadata, et lava oli täis sümpaatseid inimesi, kes tegid oma osi lusti ja isuga. Eriti tahaks kiita Elisabet Tamme, kes pateetilise printsirolli võluvalt välja kandis. Pärast etendust arutasime Itaalias elava sõbrannaga, millised võiksid olla tänapäeva commedia dell’arte tegelased. Mõtlesime välja ahne naistegelase Donna Dell’Est (naine idast, st Ida-Euroopast). Aga et jutt poliitiliseks ei kisuks ja «professionaalne komöödia» ikka professionaalidele jääks – vaadake parem «Ronka»! Suveteater Carlo Gozzi «Ronk» Lavastaja Elmo Nüganen Esietendus 1. juunil Tallinna Linnateatri lavaaugus |
