Vabaõhumuuseumis saab täna jõule tähistada Täna toimub Tallinnas Eesti vabaõhumuuseumis perepäev, kus esinevad teiste
seas Untsakad ja tähistatakse mitmeid pühi jõuludest jaanipäevani
välja.
Kultuurisemiootikas on tavaks käsitleda ka piltkunsti
tekstina, mis tähendab, et meelelisele kaemusele viitava vaatamise/nägemise
kõrval peetakse oluliseks loetavust. Pildilgi võib olla oma keel ja poeetika,
tehniline teostus on võrreldav pildi grammatikaga.
Hiljuti avaldas Postimees Märt Väljataga ja Rein
Veidemanni vestluse lugemise eripäradest ja võimalikkusest praeguses
kultuurisituatsioonis (21. aprill). Meediumide paljunemise olukorras tõstatus ka
küsimus tõlgendamisest kui üldisemast lugemisoskusest, erinevate retooriliste
vigurite märkamisest ja nende läbinägemise vajalikkusest. Püüan neid teemasid
mängulisemalt ning liialdatud ja dramaatilisel kujul edasi
arendada.
Vene uuem film äratab viimastel aegadel tähelepanu õige
mitmes aspektis. Ühelt poolt silmapaistvate art-house’idena – Andrei
Zvjagintsevi «Tagasitulek» või Ilja Hržanovski «Neli» – kui ainult paari
olulisema nimega piirduda. Teisalt jõuliste uushollywoodidega, mis uljalt
box-office’it koguvad. Piirdugem siingi ainult ühe näitega, Fjodor Bondartšuki
«9. rooduga».
See on nüüd siis jälle üks selle aasta number üks plaat.
Hingeline muusika ja kuri atitüüd. RNB-vokaalid Prodigy-rütmidega. Siis jälle
nagu Nick Drake’i saundihaprus, ainult minielectro-võtmes. Siis kõikevallutav
Human League-pop, ainult Sheffieldi ikoonist palju suurema
tantsupotentsiaaliga.
Raul Sulbi on koostanud 2001. aastal ilmunud moodsa
angloameerika õuduskirjanduse antoloogia «Sünged varjud» ja selle 2004 ilmunud
järje. Tundub õige inimene, kellelt küsida, miks inimesi köidab
hirm.
Õuduskirjandus on ulme alaliik. Täpsemalt määratledes
võib vahet teha realistlikel hirmulugudel (ingl k terror) ja fantastilistel
õuduslugudel (ingl k horror).
Täna avatakse Haapsalu Iloni Imedemaa galerii, kus saab näha 50 maailmakuulsa kunstniku Ilon Wiklandi teost, millest enamiku andis ta hiljuti hoiule Kumusse.
Kultuurisemiootikas on tavaks käsitleda ka piltkunsti
tekstina, mis tähendab, et meelelisele kaemusele viitava vaatamise/nägemise
kõrval peetakse oluliseks loetavust. Pildilgi võib olla oma keel ja poeetika,
tehniline teostus on võrreldav pildi grammatikaga.
Vanemad uudised
