Osa tänapäeva kultuuri- ja ühiskonnateooriast läbivad eri autorite töödes märksõnad, mis osutavad, et meie elukeskkond on muutunud vaatemängulisemaks ja aktsioonikesksemaks. Teatraalsus, sündmuste lavastamine, olematute nähtuste ja hoiakute teesklemine ehk simulatsioonid ja simulaakrumid läbivad tänapäeva inimese argielu eri aspekte. Informatsioon ja maailmakirjeldused jõuavad inimeseni mitmesuguste teatraalsust ja performatiivsust tootvate institutsioonide või protsesside kaudu (TV, ajalehed, seltskond, kaubamaja vaateaknad jne).

Kui kogu maailm on etendamiseks kohandatud teatrilava, siis muudab see inimese suhet tegelikkusse ja reaalsust. Märkamatult oleme jõudnud olukorrani, kus kunstilise elamuse saamiseks pole vaja Balzaci lugeda või teatrisse minna, piisab näitel Kanal 2 uudistesaatest.

Performatiivseid ja visuaalseid meediaid, lugusid ja süžeesid välja mõeldes, järjestades ja lavastades kindlustatakse meile esteetiline rahuldus, vormitakse väärtusi ja kinnistatakse usku. Või kuidas ühes David Cronenbergi filmis öeldigi: «Lahing Põhja-Ameerika mõistuse pärast otsustatakse «Videodroomil».» Kõikvõimalik meedia on praegune suurim kunstiinstitutsioon oma spetsiifilise poeetikaga ja emotsionaalse jõuga. Kuid sellise kunsti tuum on vaatemängu raami asetatud fiktsioon. Kui sündmused ka ei ole välja mõeldud, siis esitatakse neid väljamõeldisele iseloomulikke võtteid kasutades.

Inglise kirjanik J. G. Ballard on selle olukorra oma romaani «Crash» äärmiselt mõtlemapanevas ja ühiskonnakriitilises eessõnas kokku võtnud: «Lisaks sellele tunnen ma, et tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid – lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba olemas. Kirjaniku ülesanne on leiutada reaalsus.»

Olukorras, kus kunsti ja tegelikkuse piir on ülimalt ähmane, oleks vaja omandada elementaarne eristusvõime, kriitilise lugemise oskus või tõlgendusvõime laiemas tähenduses.

Kuidas peaks minusugune lihtne inimene lugema edetabeli absoluutset hittromaani, fiktsiooni, mille tinglik pealkiri võiks olla: «Palju toredaid presidendikandidaate»? Võib arvata, et tegelike suhete maailmas, mitte vahendatud fragmentide kaoses, teab mõni inimene täpselt, kes presidendiks valitakse. Aga kuivõrd ülejäänud inimesteni see tegelik info ei jõua, pole muud kui lugeda sama fragmentide kogumit ja proovida sealtkaudu järeldusi teha. Kuidas see lugu ajalehest või teleriekraanilt kokku loetuna paistab?

Kogu sündmuse esitus on üles ehitatud 19. sajandi realistliku romaanikunsti esteetikat või realismi narratiivset loogikat silmas pidades. Fiktsiooni loomise käigus toonitatakse korduvalt, et siin pole midagi tinglikku ega kujundlikku – kõik on reaalselt ja tõsiselt võetavad kandidaadid peaauhinnale, ihaldusväärsele ja huvitavale, aga ka raskele ja loobumisi nõudvale ametipostile.

Kokkuleppelise kõnepruugi või kujutuslaadi kaudu takistatakse reaalsusprintsiibi esiletulekut, kuigi enamik fiktsiooni konstruktoreid mõistab suurepäraselt, et Aadu Musta asemel võiks nimekirjas olla Hunt Kriimsilm ja midagi ei muutuks lõpptulemuse mõttes.

Süžee «ärapanijalik» variatsioon: paljude eestlaste kultuurikogemuses elustuks presidendikarjäär Hunt Kriimsilma kümnenda ametiga ja nii saaks selle fiktsionaalse olendi karjääri ilusasti loogilisse ja väärikasse lõpp-punkti tüürida – üheksa ametit ja kümnes presidendiamet.

Sel juhul oleks juba tegemist teistsuguse esteetilise võttestikuga, mis tänapäeva inimesele liiga kunstilisena ja reaalsusest hälbivana võib mõjuda. Seda nimetataksegi vist koomikaks ja sellepärast üllatab, et kui enamikku teisi, ka tõsiseid valdkondi, esitatakse karnevaliesteetikas, siis selles meedialavastuses domineerivad tõsise fiktsiooni elemendid. Mis ei tähenda, et see ikka olemuselt karneval ei võiks olla ja et paatosetüübid või stilistika omavahel vaatemängu raamides sassi ei võiks minna.

Asi on ka selles, et fiktsiooni iseloomustavad selle aegade algusest klassikalisel kujul veel kaks põimuvat märksõna: meelelahutuslikkus ja huvitavus; kuigi tihti on 19. sajandist alates realistliku narratiivi oluliseks kõrvalülesandeks inimesi õpetada või õigele teele juhatada, ühiskonnakriitika jms. Meelelahutuslik ja õpetlikuga käsikäes töötav fiktsioon nõuab 19. sajandi kunstimallide kohaselt suurt ja värvikat tegelasgaleriid: üksteisele parameetrite ja iseloomude poolest vastanduvaid tegelasi või gruppe.

Tegelaste iseloomude kujunemisel on tähtis teada nende elulugu ja minevikus läbielatud konflikte, mis kõik lõpptulemusena moodustab tegelase loomuse. Siin on omad saladused ja kuulujutud, palju ütleb inimese kohta lapsepõlv või käekoti sisu. Nii moodustub ka presidendikandidaadi reljeefne psühholoogiline portree – karakter, kunagise kunstiloomingu keskne esteetiline püüe.

> Loe edasi