Hirm halvab, kui see on väga tugev. Mõõdukas hirm ei ole nii negatiivne. Miks inimesed hüppavad langevarjuga? Mingi mõnu on selles hirmutundes.

Kui Aafrikas poiss tahab tüdrukut, saadab tüdruku isa poisi lõvi tapma. Meheks saamine on küpsemine, küpsemine läbi hirmu, mis tuleb ületada.

Hirmud on seotud muutumisega. Meil on võime muutuda, olla ühel päeval head ja kenad, teisel päeval muutuda tundmatuseni. Inimene muutub kasvades, justkui sünniks mitu korda. Vastsündinu ja saja-aastane on sama inimene, aga kui palju on ta muutunud!

Hirmud on seotud arenemisega. Arenguetapid tuleb läbida, kuid iga muutus on hirmus. Ja nii kuni surmani välja. Ja ka see on hirmus.

Kartmine on üsna üldinimlik ja primitiivne tunne, kuid igal eluetapil on erinevad hirmud. Lastel on hirm käima hakkamise ees, kooli minemise ees, kaaslase leidmise ees, siis tuleb lähedus teise inimesega, ja see on jälle hirmus.
Siis tulevad lapsed, siis vanadus ja siis surm, ja nad kõik on üht- või teistviisi hirmsad.

Elu ongi üks suur hirmude ületamine. Hirmudest vabaks ei saa kunagi, kuid hirmudest rääkimine võib aidata neist üle saada.

Kunagi kardeti libahunte, nüüd kardetakse muud – aidsi, baktereid. Hirmud muutuvad koos teadmistega.

Teadmine, et libahunti ei ole, ei sega meid fantaseerimast. Fantaasia, vaatamata meie teadmisele, elab oma elu. Me ei saa kunagi täiesti ratsionaalseteks. Ja kui saaks, ei tea, kas see olekski hea variant.