Eile päeval oli Viljandis Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi 6. klassis õppinud Germo tühjaks jäänud koolipingil tema pilt ja leinalindiga küünal. Pärast tundide lõppu asetas klassijuhataja Agnes Ümarik need pingirea kõrval olevale riiulile. «Germo oli särasilmne, aktiivne, lõbus – nagu üks tavaline 13-aastane noor ikka,» iseloomustas Ümarik varalahkunud poissi. «Kuidagi ülekohtune on see maailma elu...»Treener kõnevõimetu Jalgpalliklubi Viljandi Tulevik esmaspäevane poiste trenn algas tavapäraselt, kuid sai ootamatu lõpu. Keset harjutuskorda kukkus 13-aastane Germo Simenson kokku ning suri hiljem haiglas. Surma põhjus on praegu veel teadmata. Hoolealuse surmast siiani tugevas šokis olev Antti Rosenberg ei suutnud juhtunust veel eilegi rääkida. Lohutamatut kurbust õhkus ka klubi tegevjuhi Aivar Lillevere olekust. «Mina nende trenni juures ei olnud, kuulsin seda poiste treeneri käest,» rääkis Lillevere. «Olin oma telefonist eemal, esimese kõne oli ta teinud 17:15. Kui ta pärast uuesti helistas, oli Germo juba läinud. Antti sõnad olid: «Ühte poissi pole enam.»» Lillevere teada polnud poistel esmaspäeval kuigi raske treening, nad mängisid varuväljakul jalgpalli. «Treener teadis, et poisid tahtsid järgmisel päeval osaleda ümber Viljandi järve jooksul,» märkis Lillevere. «Germo tahtis omavanuste seas jooksu ära võita. Pärast kerget soojendust hakkasid poisid omavahel jalgpalli mängima. Ühtäkki oli Germo maha kukkunud. Ta püüdis tõusta, aga kukkus uuesti maha.» Lillevere teada läks treener otsekohe Germo juurde ja nägi, et poiss hingab, kuid pupillid ei reageerinud. «Nad helistasid kiirabisse, aga staadioni juures oli keegi noormees autoga ning seetõttu otsustati ise haiglasse sõita, niimoodi jõudsid nad rutem kohale,» taastas Lillevere traagiliste sündmuste kulgu. Kuna haigla asub linnast väljas, kulus sinna jõudmiseks umbes kümmekond minutit. «Haiglasse saabudes oli ta koomas ja sellest välja enam ei tulnud,» ohkas Lillevere, silmad veekalkvel. «Kui mina jõudsin, oli ta juba läinud...» Viljandi Tuleviku duubelmeeskonda treeniv Lillevere kardab, et paljud kipuvad juhtunus süüdistama treenerit. «Ilmselt arvatakse, et treener sundis lapsi liiga palju,» sõnas ta. «Ei. Antti on praegu väga raskes olukorras, ta on täiesti endast väljas. Ta kasutab lapsesõbralikku metoodikat ega ole neid kunagi sundinud.» Lillevere lisas, et nii noorte poiste puhul tegeletakse eelkõige tehnikaga ning kehalisi koormusi suurendatakse alles siis, kui organism on väljaarenenud. Šokeeriv kõne Klubi juht kinnitas, et treenerid teevad omalt poolt kõik, suunamaks poisse tervisekontrolli Tartu Ülikooli kliinikumi. «Kahjuks Viljandis sellist võimalust pole. Paraku ei saa me kedagi sundida, kuna Tartusse sõiduks peavad vanemad töölt vaba päeva võtma,» nentis Lillevere. Klubi andmetel oli kokku kukkunud poiss tervisekontrolli läbinud. «Täpset aega ei oska öelda, aga umbes aasta tagasi ta seal käis,» ütles Lillevere. Klassijuhataja kuulis kurvast juhtumist oma õpilaste käest. «Tüdrukud hakkasid mulle kordamööda helistama ja kõik nutsid,» rääkis Ümarik nuttu tagasi hoides. «Tulin kooli, et Germo vanemate telefoninumbreid saada, ja helistasin tema emale.» Esimest aastat inglise keele eriklassi klassijuhataja olev Ümarik oli eile hommikul kooli jõudes liigutatud. «Ääretult hea meel oli kuulda, et tüdrukud olid läinud Germo koju vanematele kaastunnet avaldama,» jutustas ta. «Nad olid toonud Germo raamitud pildi ja lillekimbu, peaaegu kõik tüdrukud olid musta riietunud. Mõtlesin endamisi, kuidas 13-aastased oskasid niimoodi käituda. Meil pole kunagi surmast juttu olnud.» Klassijuhataja selgitas, et 32 õpilasest koosnev klass on suures osas koos olnud esimesest koolipäevast, mõned neist aga juba lasteaiast saadik. «Klass on küllaltki kokkuhoidev,» arvas Ümarik. «Üllatav oli näha neid nii mõistlikena. Kuidas saab 13-aastane surmast aru? Kuidas nad mõistavad, et ühte ei ole enam meie hulgas?» Et juhtunut noortele selgitada, kutsus Ümarik eile esmalt õpilased enda klassi. «Rääkisime elust ning juhtunust, paljud nutsid,» rääkis ta. «Pärast tuli üks poiss ja sosistas mulle kõrva, et tema ei saa matustele minna. Ja ega ma ju sundida saagi. Ilmselt pean klassile ka matustest rääkima, kuna paljud pole käinud ega tea, kuidas käituda.» Õde ei mõista juhtunut Germo õde õpib sama kooli kolmandas klassis. «Kolmanda klassi õpetaja ütles, et väike õde ei saa aru, mis on juhtunud, ta ei tea, mida tähendab surm,» lausus Ümarik. «Laps on nii väike, maailmakogemust pole – ta ei tunneta seda, mis toimub.» Vähem kui ühe õppeaasta Germo klassijuhataja olnud Ümarik rääkis poisist ainult head. «Germo oli spordipoiss. Mingeid probleeme ega pahandusi temaga polnud – hea laps,» möönis õpetaja taas kord, kui ebaõiglane on elu. «Käitumine oli hea ja eeskujulik, hinded neljad-viied. Mitte midagi ei saa ette heita.» «Minu isa ütles alati, et kõige hullem on oma last matta,» mõistis Ümarik Germo vanemate valu. |
