26-aastase staažiga, ent jätkuvalt intellektuaalselt energiline duo põikas Tallinna maailmaturnee «Fundamental» raames. Pet Shop Boysi viimane, möödunud aastal ilmunud samanimeline album tõi poisid tagasi juurte juurde. Mis salata, nende vahepealne looming oli tehtud autopiloodil ning suhteliselt küsitavad eksperimendid, nagu «Battleship Botemkin», olid pigem erandid, mis ei kinnitanud reeglit. Flirtimine akustika ja orkestratsioonidega on üldiselt libe tee ning kõige paremini tunnevad nad end ikkagi omas postmodernistlikult iroonilises helimeres. Kindla peale minek Kontserdireklaamid lubasid liikuvaid dekoratsioone, noori tantsijaid ja värviküllaseid lavakujusid. Kõik see oli. Lavakujundus oli tegelikult siiski pigem minimalistlik kui pillav. 40-ruutmeetrine LED-ekraan taamal, sületäis prožektoreid ning mõned neoonvärvide gammas plinkivad torud. Kontsert algas visuaalselt vaoshoitult. Soliidses torukübaras, frakis ning tagasihoidlikult sädelevas mustas särgis Neil Tennant oma ehedas britilikus elegantsis kiirgas saali aristokraatset karismat. Neoonkollases pusas klahvpilliguru ja rütmiisand Chris Lowe jäi muidugi truuks oma kaubamärgiks saanud eemalolevale poosile, mis tegelikult ei mõju üldse kunstliku poosina. Pärast lühikest sissejuhatust võeti kohe hakatuseks ette pala «Suburbia» nende briljantselt esikalbumilt ning sellelt mindi sujuvalt edasi bändi 80ndate ajatute hittidega, pilgeni täis halli publik tuttavatele meloodiatele ja rütmidele kaasa võnkumas. Duol oli kaasas grupp laulvaid tantsijaid ja tantsivaid lauljaid, kellele Tennant aeg-ajalt lahkelt mõne vokaalpartii usaldas. Euroopa ühe tuntuima teatrikunstnikuna väljareklaamitud Es Devlini lavastajakäe all loodud urbanistlik koreograafia oli mõeldud Pet Shop Boysi muusika visualiseerimiseks ning see ülesanne oli täidetud väga professionaalselt. Kõndiv kübar Kontserdi esimene veerand rõhutas duole omast vaevumärgatava muigega suunurgas iroonilist intellektuaalsust, tantsijate peenetriibulised kehasse õmmeldud rätsepaülikonnad ja paksuraamilised yuppie-prillid sekundeerimas. Loomulikult oli see mõeldud pinge kruvimiseks nagu klassikalises teatrietenduses, kus trumpe ei käida välja esimeses vaatuses, kuid kus kogu tegevus valmistab publikut alateadlikult selleks ette. Peagi lendasid mustad ülikonnad kus kurat ning peenelt intelligentsete muusikute kirevad alter ego’d materialiseerusid tantsijate treenitud ja trimmis kehadel koloriitseteks ning ajuti eriti pillavalt sädelevateks ülimalt kämpideks kostüümideks ning lillekorvidest kübarateks. Muusikalise moedemonstratsiooni kulminatsiooniks olid kahtlemata kuldsed kauboiülikonnad ning hüperteatraalsed stiliseeritud militaarsed sõdurpoisi disainiunivormid, Neil Tennant uhke admiralina kõige selle üle domineerimas. Üheks visuaalselt leidlikemaks detailiks oli kahtlemata kõndiv dänditorukübar. Kogu kompositsioon oli konstrueeritud avardamaks piire duost kui pelgalt vokalistist ja sündimehest. Vitaalne ja värske Üks ühele albumilugude versioone ei mängitud ilmselt ühtegi. Tõelise professionaalsusega oli ka vanadele turvalistele hittidele lisatud uusi detaile, nagu ühel korralikul kontserdil peabki olema. «Fundamentali» tuur või mitte, aga karuosa paladest oli siiski nende back-kataloogist ning seetõttu võis jääda pigem mulje kui best-of-kontserdist. «Fundamental» on igal juhul korralik album ning selle materjali võinuks rohkem usaldada. «It's A Sin», «Rent», «Always On My Mind» ja «Domino Dancing» töötavad kahtlemata nagu paarikümne aasta eest iga ilmaga ka praegu ja ilmselt tulevikuski. Nende viimane album on kindlasti kõige poliitilisem ja seda kinnitas taustagraafika, kus vilksasid nii Bush kui Blair. Igal juhul tunnistasid uusimad palad «Psychological», «The Sodom And Gomorrah Show», «Minimal», «Numb» ja «I’m With Stupid», et värskus ja vitaalsus pole kadunud. Pet Shop Boys ei loonud laval midagi uut, ent tegi seda oma tuntud ning nauditavas headuses. Juhus või mitte, aga igaks juhuks tervitas Neil Tennant publikut vene keeles. Tallinna kohale laskunud ärevate aegade taustal olime valmis eriti tugevateks julgestusmeetmeteks, ent turvatiimi ei paistnud olevat rohkem kui harilikult ning õllemüük õitses. Jälgisin huviga saali reaktsiooni siis, kui lavale marssisid sõdurikostüümis tantsupoisid, ent hea muusika universaalne keel on ilmselt päevapoliitikast üle. Kontsert Pet Shop Boys Rocca al Mare suurhall, Tallinn 2. mai Sooja tegi Popidiot |
