Niisugune cool lähenemine haakub trenditeadlikult hüperrealistliku, konsumeristliku ja pinnapealse maailmanägemisega ning on seetõttu mõnes ühiskonnakihis ja intellektuaalses ringkonnas praegu populaarne. Kuumem tuliAndrus Joonase lähenemine elule ja kunstile on kuumem, isiklikum, realistlikum. Siin on tuli, mis põletab, relvad, mis haavavad ja lilled, mis lõhnavad. Kui hüperrealistlik maailmanägemine eeldab, et kõik tajutav on virtuaalne, pärinedes mingist juba vahendatud maailmast, siis Joona pildid tõlgendavad vahendamata reaalsust. See on ohtlik mäng, mis toob valu ja kannatusi, nagu päris-sõda võrreldes arvutimänguga. Samas, kui ellu jääd, võib tasuks olla midagi tõeliselt põrutavat, näiteks armastus – midagi, mida hüperreaalsuses iial eksistida ei saa. Viimasest «Aledoia 232» vestabki. Huntmehe ja koletise suhte saaga on jõudnud armastuseni, mis on võtnud keset suurt maali südamekujulise, soojas koloriidis ja pehmete vormidega struktuurielemendi kuju ja sisaldab nii Huntmeest kui naisekujulist Koletist põimununa nagu Yin ja Yang märk. Saaga algas 1997. aastal maalist «Kunstnik tapab koletise», kümmekonna aasta jooksul on tegelased rännanud pildist pilti ja performansist performansisse ja nagu näha, on toimunud suur areng vägivallata, harmoonilise maailma suunas. Kes on Huntmees, Koletis ja teised tegelased – seda taas seletada läheks siin pikale, kuid vaatajale peaks arusaamiseks piisama mällu salvestatud muinasjuttudest ja müütidest; samuti teadmisest, et müütides toimuv esindab arhetüüpi, midagi, mis on üldine ja muutumatu olenemata ajastust ja eluvormist. Teekond Teekonnal rahu ja armastuseni on olnud oluliseks maamärgiks Aledoia – Joonase loodud kontsept, mis sisaldab lootusi ja ideaale, paljuski alateadlikke, mida ei saa alati selgelt sõnastada, sest nende olemus selgub alles teel ideaalini. Joonase lillemaalid ongi väikesed vahejaamad Aledoia igavesel teel täiuse poole. Näitus
Andrus Joonas
Aledoia 232 ehk Kunstnik armastab koletist.
Koletis armastab kunstnikku
13. maini Galeriis Artdepoo Tallinnas
|