Rikkis grammofon võib ühte fraasi korrata sada korda. Midagi analoogilist võib märgata ka aruteludes religiooniõpetuse üle, kus nii ründajate kui kaitsjate argumendid korduma kipuvad. Vahel aga sünnib ka selles vallas midagi uut.

Viimaseks signaaliks oli õiguskantsler Allar Jõksi seisukohavõtt, milles ta mainis, et õppesuunda kujundava ainena ei tohi religiooniõpetus ka selle suuna valinud õpilastele kohustuslik olla. Õiguskantsleri seisukoht, et «religiooniõpetus tuleb õppekavast kohustusliku ainena kõrvaldada», oli suunatud eelkõige Hugo Treffneri Gümnaasiumile, kus olen seda ainet alates 1996. aastast õpetanud.

Õiguslikud probleemid

Mulle tundub, et põhiseaduslikke takistusi kohustusliku religiooniõpetuse õpetamiseks ei ole. Vähemalt võib nõnda lugeda ühest õiguskantsleri varasemast seisukohast, 2003/2004. aasta aruandest:

«Haridusseaduse § 4 lõike 4 kohaselt on usuõpetuse õppimine ja õpetamine vabatahtlik. Õiguskantsler siiski analüüsis küsimust teatud ulatuses ning kujundas oma esialgse seisukoha. Selle kohaselt ei pruugi kõigis kooliastmetes religiooniteadmisi käsitleva õppeaine sisseseadmine olla usuvabaduse piiramine.

Piiranguga oleks tegu, kui riik muudab kohustuslikuks mingile kindlale usulisele tõekspidamisele baseeruva õppe. Samas ei keela põhiseadus riikliku õppekava täiendamist kohustusliku õppeainega, mille sisuks on mitmesuguste usuliste tõekspidamiste, sh maailma suurimate uskkondade neutraalne tutvustamine.

Õpetust, mille sisu on religioonide tekkeloo ning põhiprintsiipide tutvustamine, võib käsitada üldise kultuuriloo osana ning sellise õppeaine süvendatud õpetamine riiklikes koolides ei tohiks tekitada põhiseaduslikke probleeme.»

Õiguskantsleri saadetud ettekirjutusest HTG-le aga selgub, et meie koolis õpetatav religiooniõpetus ei ole käsitletav ainena, mille sisuks on «mitmesuguste usuliste tõekspidamiste, sh maailma suurimate uskkondade neutraalne tutvustamine», vaid religiooniõpetust tuleb käsitleda usuõpetusena.

Ma ei ole kindel, kas õiguskantsleri sellekohane väide on põhjalikult läbi kaalutud. Usuõpetuse ainekava ja põhimõtted on toodud valikainete loendis.

Minu õpetatud religiooniõpetus ei kattu kirjeldatava ainega ei eesmärkidelt ega aine sisult. Seetõttu tekib küsimus, kas õiguskantsler ei samasta usuõpetust ja religiooniõpetust liialt ennatlikult, süüvimata ainete sisusse.

Jah, mõisteid usuõpetus (ka kooli usuõpetus), usundiõpetus ja religiooniõpetus on Eestis religiooniga seotud hariduse arenedes teatud ajal kasutatud sünonüümidena, kuid alates 2000. aastate algusest on neid järjekindlalt eristatud.

Usuõpetus tähendab eelkõige ühest religioonist lähtuvat õpetust, mis kasvatab inimest selle traditsiooniga osadusse, religiooniõpetusele on iseloomulik pluralistlik, multireligioosne ja informatiivne lähenemine. Kool võib välja pakkuda väga mitmesuguseid valikaineid, mille kaudu oma õppesuundi kujundada.

Minu arusaamist mööda pole seaduslikku takistust muuta õpilastele kohustuslikuks suunaaineks näiteks astroloogia, numeroloogia, mingi kitsas filosoofiasuund või kas või erootikaõpetus. Kui religioone käsitlev kursus suunaaineks olla ei saa, siis on midagi tõsist lahti ja tuleks hakata mõtlema vajalikele seadusemuudatustele.

Õpilaste mõjutamisest

Aiman, et religiooniõpetuse puhul tuntakse põhiliselt hirmu, et õpilaste maailmavaadet hakatakse mõjutama. Päris põhjalikult valgustab seda probleemi hiljutine Saar-Polli uuring religiooniõpetuse võimalike mõjude kohta õpilastele, mida minu arvates pole piisavalt rõhutatud.

Kahes voorus vastas küsimustele 259 gümnaasiumi- ja 154 põhikooliõpilast, kokku kahekümne kolmest koolist. Neist gümnaasiumis oli religiooniõpetust õppinuid 169 ning põhikoolis 40, mitteõppinuid vastavalt 90 ja 114.

Sirje Tohver on teinud Õpetajate Lehes (03.03) uuringust kokkuvõtte: «Ideoloogilise ajuloputuse kartus ei leidnud kinnitust.

83 protsenti õpilastest nõustus väitega, et «õpetaja räägib eri religioonidest ja usunditest alati erapooletult». Vaid 11 protsenti vastas jaatavalt väitele, et «mõnikord surub õpetaja meile oma usulisi vaateid peale».

Andrus Saare sõnul on religiooniõpetust õppinud noorte seisukohad kaalutletumad. Nad ei ole oma hinnangutes enam nii jäigad. Piirid ei ole enam nii selged, maailmapilt mustvalge. «On meeldiv, et noored on religiooniõpetajate töö tulemusena sallivamaks muutunud. Kas see on seotud sellega, et eetika osa on sees, on raske öelda,» ütleb Andrus Saar.

Küll võimaldavad aga uurimistulemused oletada, et religiooniõpetusel, mis aitas noorte maailmapilti avardada, oli neis muutustes positiivne roll.»

Ehkki gümnaasiumis ei pea ma ajupesu võimalust tõenäoliseks, lisaksin, et tunduvalt lihtsam on õpilasi maailmavaateliselt mõjutada kirjanduse, ajaloo, bioloogia, füüsika või mõne muu suurema tunnimahuga aine kaudu.

Olen ka mitmel pool väitnud, et maailmavaateliselt on koolis kõige enam esindatud materialistlik ning animistlik arusaam maailmast, mis süstemaatilise käsitluse puududes õpilaste peas mitmesuguseid kooslusi moodustavad.

Religiooniõpetuse kohast

Ma ei pea religiooniõpetust mingiks imerohuks, mis õpilased kiiresti targaks teeks või mingil müstilisel kombel neid positiivselt mõjutaks. Lisaks on ka religiooniõpetuse õpetajad inimesed, oma inimlike nõrkuste ja puudustega.

Kuid see on õppeaine, mis globaliseeruvas maailmas võiks aidata õpilastel tunda ja tähele panna asju, mida nad muidu ehk ei märkaks, ning analüüsida ja mõelda probleemide üle viisil, kuidas nad ilma selle aineta ehk ei oskaks.

Ma ei ole pädev õiguskantsleriga õiguslikes küsimustes diskuteerima. Küll aga arvan, et õiguskantsleri otsus ei lisa midagi Eesti hariduse võimalustele, pigem ahendab neid.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.59