Valter Aasmäe: Tallinna-nimeline maamaks

Samal teemal: Maamaksust vabastamise poolt on ööpäevaga kogutud 2600 allkirja Maamaksu debatt jagas kommenteerijad kahte põhileeri Vaher: Tallinn kulutab maamaksu Keskerakonna propagandaks Toobal: kas kehtestame ka eelmise aasta juustuhinna? Koduomanikud kutsuvad üles maamaksuteadet vaidlustama

Riigieelarves oli maa-ametile 2007. aastal eraldatud 132 ning 2008. aastal 155 miljonit krooni. Võrdluseks märgin, et justiitsministeeriumi Registrite ja Infosüsteemide Keskuse eelarve on 165 miljonit. Lähtudes katastriüksuste arvust ja töö hulgast, võiks Tallinna osa olla neljandik, mis 2007. aastal oleks 33 ja 2008. aastal 39 miljonit krooni. Seda osa maksis Tallinn viimati 1995. aastal. Siis muudeti seadust ja riigi maa-ametit hakkasid ülal pidama maatamehed (loe maksumaksjad).

Majandusministeerium peab ehitiste registrit. See on suhteliselt lihtne ja odav register. Kui mälu mind ei peta, siis mõned aastad tagasi kulus selleks ligi 10 miljonit krooni. Väidan, et see peenraha ei muuda üldpilti.

Harju maakonnavalitsuse maaosakonna ja planeerijate koormusest annab Tallinn märkimisväärse osa. Kuna maaga ja planeeringute järelevalvega tegelevaid spetsialiste on maavalitsuses veidi üle 20, siis nende arvel lisanduv miljon või teine ei muuda midagi.

Põhiline osa maamaksust 2007. aastal kulus Tallinna Maa-ameti (17,2 milj kr) ning Linnaplaneerimise Ameti (66,1 milj kr) ülalpidamiseks. Arvesse tuleks võtta ka rahandusministeeriumi kulu. Maamaksu kogumine läheb maksma 3–5% kogutavast summast.

Jagades Tallinnas 2007. aastal maamaksuna laekunud raha kogu võrgustiku peale, tuleb vaevu ots otsaga kokku. Tegelikult teatud hulk raha (2007. a 41,7 ja 2008. a 221,3 milj kr) ikkagi jääb linnale. Ministeeriumid jt asutused osutavad seni veel teenuseid maatameeste kulul. Maaomanikuna mulle ei meeldi olla ebamäärases olukorras. Tallinna linn kaalub maa-ameti reorganiseerimist. Varem või hiljem lähevad turumajanduse teed ka riigi maa-amet ja teised registrite pidajad.

Osalesin maamaksuseaduse eelnõu koostamisel algusest peale. 1992. aasta sügistalvel toimus esimene nõupidamine aseminister Enn Roose juures. Seal torkas silma USAst pärit nõunik Steven B. Cord. Ta selgitas pikalt majandusteadlase Henry George (1839–1897) teooriat, mille kohaselt peaks maa olema ainus maksustamise objekt. Omalt poolt lisas, et töö on vastik tegevus ja ainult idioodid kipuvad töötasu pealt maksu võtma. Tundsime huvi, kes oli Henry George. Meie rahvusraamatukogus oli tollal üks tema venekeelne raamat.

Selgitasime, et meil on maareform alanud ja momendil on ainult üks maaomanik. Kui «ameerika tüüpi» maamaks kehtestada, siis ei taha keegi maad tagasi, rääkimata erastamisest.

Meie tulevane maaomanik on valdavalt «kerjusmiljonär». Teiseks liikus ringi Soome kolleegide uurimus, mille kohasel stabiilne maks ei tohiks moodustada üle kolmandiku maksukoormusest. Ikalduse või majanduskriisi korral annab stabiilne maks viimase hoobi. Leppisime kokku, et maks võrdub registrikuludega. Hiljem Steven meie koosolekutele ei ilmunud.

Tänapäeval käib ingliskeelses inforuumis tuline arutelu Henry George’i teooria arenduste üle. Maailmas on rida teaduskeskusi, kus probleemi uuritakse. Lisaks uurimiskeskustele töötab New Yorgis 1932. aastal asutatud kool (The Henry George School of Social Science). Ajalehte annab välja temanimeline MTÜ (The Henry George Foundation). Sisestades Google’i otsingumootorisse Henry George või Single Tax, avanevad miljonid märksõnad. Kirjas on hulk prominente, kes on «georgistid».

Nendes riikides, kus valijate hulgas on maaomanikke vähem kui tulusaajaid, on teooria populaarne. USAs on enamikus osariikides maamaks või kinnisvaramaks võrdne hariduskuludega, mis meie maamaksuga võrreldes on üle mõistuse kõrge. Tallinna 2008. aasta eelarves on alusharidusele kavandatud 696 miljonit krooni, samal ajal kui maamaks on kõigest 320 miljonit. Kui tahame Ameerikast mööda hiilida, siis tuleb maamaks veel kahega korrutada.

Eestis on maksude süsteem Ameerika omast geniaalsemalt üles ehitatud. Tulumaksu alandab «hea» riigikogu, aga maamaksu tõstavad «pahad» omavalitsused. Riigikogu on pika aja jooksul loonud selleks kahtlase väärtusega (vt maksukorralduse seadus § 4 lg 2 p 3) võimalused. Maksumäär võib olla 0,1–2,5%.

Teiste lahendusi tõsise analüüsita üle võttes satuvad meie poliitikud sageli rappa. Keegi ei nurise, kui maks töötulult alaneb. Kuidas on lood kapitalitulu maksuga?

Maamaks on riiklik maks. Miks riikliku maksu suuruse määramise õigus anti omavalitsustele, mitte aga maaomanike ühendustele?

Iga linn ja vald võib maamaksuga «mängida». Kas keegi teab juhatada teadusasutust, kus analüüsitakse maksukoormuste ja hüvede jagunemist? Maamaksu määra tõstmise eelnõu arutelu ajal Tallinnas vihjas opositsioon delikaatselt, et maksukoormus Pirital on rängem kui Lasnamäel. Kui maksud ja hüved pole Tallinna linnaosade vahel kooskõlas, siis see on nii koalitsiooni kui ka opositsiooni tegemata töö.

Kas kehvad lood maksukoormuse ja hüvede jagunemisega on Eestis tervikuna? Juba president Lennart Meri märkis: «Praegu koondub jõukus Tallinna, mis on väär ja ülekohtune Tartu, Narva või Pärnu suhtes, kõnelemata maarahvast.» (ML, 15. juuli 1999). Kaua see ülekohus veel kestab?

Riigikogu võiks teha Vabariigi Valitsusele ülesandeks: a) koostada uus kinnisvara hindamise ja maksustamise seaduse tekst (Nõmme linna 1928. a juhendi jt tollaste õigusaktide baasil); b) korraldada kinnisvaraomanike koja moodustamine, andes sellele järelemaksuga üle registrid.