Moodne aeg käib alla
29.03.2008 00:01
Valner Valme, Postimees
Ikka on moes öelda, et elame allakäiguajastul. Alati on elatud. Küsimus on, kas irin on loov, vaimukas ja pakub paremat maailma. |
| |
|
 |
Frederic Beigbeder, ekstsentriline ja egotsentriline kirjanik, kes on kindlasti lahe tüüp (vaata pilti), aga ei ole just eriline tippkirjanik.
Foto: CORBIS/SCANPIX |
|
|
|
|
Vasakpoolsete villaste viginat teemadel «poed on pahad», «kodud on pahad», «raha on paha», «peatage ülemaailmne supermarket» on tüütu kuulata. Kodu on nende silmis alati väikekodanlik, inimene alati kapitalist või selle röövelliku süsteemi ori, armastus saab olla ainult jõukuse vastu või egoistlike kirgede rahuldamiseks, ja poes käimine on a priori halb ning maailma hävitav tegevus.
Olen juhtumisi märganud, et nad elavad kodus, mitte tänaval, käivad poes, mitte ei kasvata ise vilja, riietuvad (peaaegu) nagu teisedki inimesed. Isegi saavad lapsi siia hullu maailma.
Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole parempoolne, samuti mitte vasakpoolne. Ei ole anarhist ka. Lihtsalt elan oma väikest elu – pere ja kodu ja töö ja huvialad. Ja kogu ülaltoodud õiendamine selle maailma aluste kallal oleks okei, ikka on vaja (:)kivisildniku-suguseid õõnestajaid, aga ma ütlengi, annet peab olema. Oidu on vaja.
Varraku «Moodne aeg» on parim romaanisari Eestis. Viimased esitused on allpool selle sarja keskmist taset. Sarjas on seitsme tegevusaasta jooksul ilmunud puhast kulda: Norfolki «Lempriere’i sõnaraamat» (2001), Burgessi «Kellavärgiga apelsin» (2001), Pelevini «Tšapajev ja Pustota» (2001), Rushdie’ «Mauri viimne ohe» (2001), B. E. Ellise «Ameerika psühhopaat» (2002), Carrere’i «Vaenlane» (2002), Houellebecqi «Võitlusvälja laienemine» (2005), Tari «Meie tänav» (2005).
Kaks näidet «Moodsa aja» viimastest reliisidest. Rachel Cuski «Arlington Park» räägib naistest, kelle elu on tühi. Mõni neist hakkab sellele isegi mõtlema. Lapsed, mees, maja uhkes elurajoonis, vähe tööd ja palju raha, see kõik ei rahulda. Mutrikestena tunnevad. Milles viga? Ei saagi teada. Maailm on vale. Maailm on kindlasti vale. Me oleme selles maailmas selleks, et teha oma väike, tark, mõnus ja ilus maailm selle lollaka ja ebaõiglase suure maailma sisse. Paraku alati ei õnnestu vist. Ega vist.
Cuski teose puhul on Paraku-faktor kõrge. Oleks siis raamatus mingit sära. Antaks siis lugejale, kes elab kas isiklikult või võõralt positsioonilt kaasa tänapäeva moodsate naiste jamadele: – mees on kogu aeg tööl, mees on kuningas, kodune olmeroll ei rahulda – mingit lõbu… Ei mingit vaimukust selle kõige kirjeldamisel. Ainult hall hala. Mis kohati muutub groteskseks. Lihapoe kirjeldus (parafraseerin: verised kered nõrguvad aknal, prisked kehad liigutavad nööri otsas nagu elus, samal ajal on müüjal kärbunud jäsemed) on ilukirjanduslik saavutus, kui üritada surmtõsist asja huumoriga võtta.
Eriline protest on see, et naine ajab juuksuris oma kaunid pikad juuksed maha. Kuigi juuksur seda päris hullult imeks paneb! Ei ole just väga lopsakad kujundid.
Pool Frédéric Beigbeder’ raamatut «Armastus kestab kolm aastat» on veel hullem. Kujundid on banaalsed nagu «on öid, mil magada on luksus, magada, et sellest hirmsast unenäost ärgata».
Siin romaanis käib itk selle ümber, et armastus kestab kolm aastat. Autor on oma arust nii hea idee peale tulnud (armastus kestab ainult kolm aastat! sensatsiooniliselt julge avaldus!), et nämmutab seda (pea muutumatuis versioones) pool raamatut. Ja kui üks inime on nii jalustrabava idee peale kord juba tulnud, siis peab see ju ometigi kehtima kõigile!
Üks lõik oli nii halb, et lugesin seda neli korda. Et äkki olen mina loll, nii halb ei saa olla. Ma võin loll olla, aga nii halb saab olla.
Otsustage ise: «Mäletan meie viimast omavahelist õhtusööki. Tahaksin mitte mäletada, ent mäletan siiski. Öeldakse, et halbadest sündmustest jäävad järele head mälestused: oleks see ometi nii. Mis minusse puutub, siis heidavad nad end ankrusse mu mälu «halbade sündmuste» lahtrisse. Ning mul ei õnnestu nende suhtes vähimatki nostalgiat tunda. Sooviksin uuesti sündida videomakina, et võiksin maha kustutada need pildid, mis mind kummitavad.» Andke andeks, et ma sellise soiuga teid koorman, aga ehk lohutab teid teadmine, et neid ridu raamatust maha kirjutada oli tõeline piin.
Niisiis, kui ei viitsi elus enam muud teha, siis hakakem kirjanikeks. Seksi- ja narkoteemade, ööklubistseenide ning kodukootud käibe-«tõdede» tõttu on Beigbeder populaarne. Skeem «olen elus juba mõnda asja proovinud, piisavat edu pole saavutanud, hakkan kirjanikuks» töötab.
Õnneks poole pealt keerab raamat pisut paremuse poole. Mängu tuleb eneseiroonia, lugejale pakutakse paar vaimukust ja lõppu jäetakse vana hea lootusepoiss, et äkki armastus on olemas.
Vaatan Beigbeder’ pilte ja loen netist tema elukäiku, tundub, et temaga oleks lõbus pidu panna. Kahju, et ta seda sõnadesse ei oska sättida. |
|
|
|
|
