Kristjan Hänni: USA aktsiaturu võimalused tõusuks ja languseks on võrdsed
04.04.2007 16:20
Kristjan Hänni, Kawe Kapitali partner
|
| |
|
 |
Kristjan Hänni. |
|
|
Tundub, et USA on muutunud maailmamajanduse vedurist tema nõrgimaks lüliks.
USA Föderaalreservi (Fed) eelmine juht Alan Greenspan pani turgudele põntsu, arvates et USA 2007. aasta lõpu majandussurutise tõenäosus on 1/3.
Fedi praegune juht Ben Bernanke ei saa end nii vabalt väljendada, kuid nentis oma 28. märtsi esinemises USA kongressi majanduskomitees: «Määramatus on suurenenud ja seetõttu on vaja omada pisut rohkem paindlikkust».
Ameerika neljanda kvartali majanduskasv oli 2,5 protsenti ja mul on praeguste majandusuudiste taustal üsna raske uskuda selle kiirenemist. Seda eeldab ka Fedi enda prognoositav 2,5-3 protsendi vahemik.
Kui otsene majandussurutise tõenäosus oleks 1/3, siis aktsiaturule negatiivne variant on tavaliselt juba majanduskasvu langus alla 1,5 protsendi.
Sellest tasemest allpool kipuvad ettevõtete kasumid stagneeruma, millele reageerivad ka aktsiate hinnad. Sellise majanduskasvu vahemik annab USA aktsiaturu tõusu/languse tõenäosuseks lähemal poolel aastal üsna 50/50.
Kui tõenäosus oleks ka 70 protsenti languse kasuks, kipub tavaline fondihaldur seda aga ikka ignoreerima ja jätkab oma pikaajalise investeerimise, lühiajaliste korrektsioonide jms mantrat.
On täiesti ootuspärane, et fondijuht käitub sellises olukorras nii, kuna vaevalt sooviks ükski inimene astuda oma töös samme, mis 30-protsendilise tõenäosusega tähendaks ametikohalt vallandamist.
Kaaskannatajaks olemist turul, kus kõik ühteviisi kannatavad, saab selles ametis välja vabandada riskidega, mis kaasnevad investeerimisega. Muidugi, oma isiklikku raha kipuvad fondihaldurid sellises olukorras pisut turvalisemasse sadamasse juhtima.
Madalad intressid toovad tavaliselt kaasa varahindade tõusu. Inimesed tunnevad ennast jõukamana ja julgevad/jaksavad enam tarbida ja ettevõtted investeerida. Väga raske on sellist stimuleerivat efekti saavutada aga siis, kui varahinnad on juba kõrged.
2001. aasta IT-mulli lõhkemine viis 2002. aastal USA ajaloo kõige pehmema majandussurutiseni. Uue kasvutsükli käivitamiseks majanduses pidi Fed viima lühiajalised intressimäärad enneolematult madalaks. Kinnisvaraturg jätkas seetõttu tugevana ja hoidis ära hullemate tagajärgede saabumise.
Järjekindlalt nõrkuse märke ilmutav kinnisvara ja aktsiaturg on praegu endiselt kõrgelt hinnatud. Ootused, et Fed lõdvendab peagi rahapoliitikat, on hoidnud aktsiaturgu rallimas juba eelmise aasta suvest alates.
Intresside alandamise mõju võib olla juba hindadesse sisse arvestatud, aga turgudele pole veel pärale jõudnud risk, et jonnakalt kõrgel püsiva inflatsiooni tõttu ei pruugi tegelikult USA intresside lagi veel käes olla.
Intresside tõstmist jätkavad kõik teised suuremad keskpangad, mistõttu praegune globaalne paljuräägitud «metsik likviidsus» võib ühel hetkel osutuda illusiooniks, mis puruneb tõsisemas varahindade korrektsioonis.
Globaliseerumine ja järjest enam ühte rütmi suunduv maailma majandustsükkel on ühe kõrvalnähuna toonud kaasa aktsiaturgude omavahelise korrelatsiooni tõusu viimase paarikümne aasta kõige kõrgemale tasemele.
Merril Lynch’i andmetel on viimase viiel aastal korrelatsioon S&P500 ja globaalsete aktsiaturgude vahel 95 protsenti. Ka teised varaklassid, millele finantsinvestorid on (loodetavalt) riskide paremaks hajutamiseks järjest enam tähelepanu pöörama hakanud, käituvad viimastel aastatel väga sarnaselt aktsiatele.
Praeguses olukorras soovitan mõelda riskide tõeliseks hajutamiseks (sest erinevate turgude vahel hajutamine ei pruugi anda sisulist efekti) lühikeste positsioonide lisamisele portfelli, näiteks Russel 2000 1-2 aastased müügioptsioonid.
Aktiivsem strateegia oleks keskenduda shortimisega tulemuste avaldamise perioodile. Siis on võimalike negatiivsete majandustulemuste/ tulevikukommentaaride tõenäosuse tõttu korrektsioonirisk pisut suurem.
Kui praegu hoolimata aktsiaturu volatiilsusest üsna rahulikult püsinud võlakirjaturul näeme spreadide järsku laienemist = riskinälg väheneb, võiks lühikeste positsioonide osakaalu veelgi suurenda.
See tähendab suure tõenäosusega likviidsuse kokkutõmbumist ja eriti riskantsemate varade hinna jätkuvat langust.
Kui USAs näeme tõesti majandussurutist, siis on automaatselt küsitav alates 1980. aastate algusest tekkinud arvamus majandustsükli modereerumisest, mis on aidanud vähemalt osaliselt põhjendada suurt USA jooksevkonto defitsiiti.
Sellise küsimuse tekkimisele ning lisaks intresside alandamisele reageerib dollar tõenäoliselt langusega, mistõttu koos pikemaajalise USA lühikese positsioonidega peab mõtlema ka dollaririski maandamisele. |
|
|
|
|
