Juhtkiri: Ukrainale augu kaevamine 04.04.2007 00:01
Erakorralised valimised ei lahendaks Ukraina poliitilist kriisi
Praegu riigijuhtide võimuvõitlusest räsitud Ukraina on koos Gruusia, Moldova ja Afganistaniga Eestile üks olulisimaid arengukoostöö partnereid. Selle aasta algul otsustas välisministeerium toetada Ukrainale suunatud arengukoostööprojekte 1 133 154 krooniga.
Eesti kui endine nn idabloki maa mõistab hästi, kui oluline on pilk läände, väljavaade ühineda NATO ja Euroopa Liiduga – ehk ajaloos uue lehekülje pööramine. Kuid teiste riikide abikäsi ja mõistmine ei aita, kui üks riik ei taha või ei suuda end ise demokraatiale lõplikult avada ning poliitikud, südameis rahva hüve kandes, koostööd teha.
Ja ometi paistis Ukrainas kõik paremuse poole pöörduvat, kui 2004. aasta lõpus võitis õiglus – ülemkohus tunnistas kehtetuks korruptsioonist ja võltsingutest kantud presidendivalimiste teise vooru ning ukrainlased said presidendi, keda päriselt tahtsid, ehk läänemeelse Viktor Juštšenko. Oma nn oranži revolutsiooniga, mis peegeldas vabadust, õiglust ja vägivallatust, kannustas Juštšenko ja kogu Ukraina teisigi allasurutud rahvaid ülestõusudega enda eest seisma. Ukraina oli lootus.
Neile sündmustele tagasi vaadates ei ole kõik enam nii selge ja lootustandev. Põhimängijad on samad: pärast mulluseid parlamendivalimisi peaministriks tõusnud Moskva-meelne Viktor Janukovitš, läänemeelne Viktor Juštšenko ja pärast oranži revolutsiooni presidendiga tülli läinud nüüdne opositsioonijuht Julia Tõmošenko.
Kõik kolm poliitikut väidavad tuliselt, et nende südameasi on Ukraina rahva heaolu. Ja kõigil kolmel on ka arvestatav rahva toetus, mis näitab vaid seda, kui lõhenenud riik on Ukraina. Juštšenko taga on vähemusse jäänud oranži revolutsiooni nn veteranid, Janukovitšit toetab rohkearvuline vaene ja venemeelne töölisklass ning Tõmošenko toetub sama arvestatavale hulgale revolutsioonis pettunuile.
Ukrainlaste elu raskendab veelgi asjaolu, et kolm tipp-poliitikut paistavad kõik erinevalt põhiseadust tõlgendavat. Igaüks nii, et võimumängus soodsamad kaardid kätte jääks. Ja nagu oranži revolutsiooni ajalgi, peab selguse majja tooma ülemkohus ja otsustama, kellel lõpuks õigus on.
Kuid kuidas ülemkohus ka ei otsustaks, Juštšenko, Janukovitši ja Tõmošenko erimeelsused ja koostöövõimetus jääb, kuigi kõik peaksid leppima kohtunike põhiseaduse tõlgendamisega. Lahendust ei tooks ka erakorralised valimised, sest ilmselt võidaks jälle Janukovitš ning läänemeelsete leppimist ei paista. Ja Euroopa Liit koos Eestiga vaatab kurbmängu paremate aegade lootuses pealt.
