Noorkirjanik Sass Henno liigub maailmas, mis jääb südalinna säravate tulede varju.

«Henno ja Kõusaar esindavad nüüdisaja noore kirjanduse innovatiivset ja elujõulist poolt», tõdeb Kruus mullu Postimehes ilmunud ülevaatekirjutises «Üleminekuaja lapsed otsivad oma kohta» ja leiab Henno e-romaanis «Elu algab täna» mõjutusi Kaur Kenderi «Iseseisvuspäevast».

Samal teemal: Sass Henno kirjutab elust väljaspool kesklinna Repliik: Veni, vidi, vici

«Henno võiduromaanis «Mina olin siin» leiab sünteesi Kenderi julmus ja Sauteri õrnus,» kommenteerib Henno teost romaanivõistluse žürii sekretär, elukutseline toimetaja Linda Uustalu. «Väga vaimukas ja sõnaosav tekst,» lisab ta.

Enesekindel võitja

Võitnud romaani aineks on noorsoo kuritegevus. «Ta kirjutab sellest ainest nii, nagu tal oleks selle maailmaga endal kokkupuude, nagu olekski vanglas istunud, aga tegelikult on ta täiesti ontlik noor inimene,» lisab teine žüriiliige Berk Vaher, rõhutades, et tegemist on uue põlvkonna paljulubava esindajaga.

Kui žürii autorinimedega ümbrikke avas ja selle esimees Juhan Habicht võitja välja kuulutas, lisas ta Henno andmeid silmitsedes, et tegemist on enesekindla, oma võimalikku võitu arvestava autoriga, sest andmetele oli lisatud ka pangakonto number.

Võit tuligi. Romaanivõistlusel osaleda pole Sass Hennole siiski esimene kord. Eelmisel võistlusel, mille võitis Nikolai Baturini «Kentaur», leidis tema e-romaanina avaldatud «Elu algab täna» äramärkimist.

Seekordsest võistlusest jäid professionaalsed kirjanikud kõrvale. MTÜ Eesti Romaaniühingu esimees, žürii liige Eeva Park kinnitab, et kogenud kirjutajate osa on kogu aeg vähenenud. «Kirjastustes on nüüd võimalused avaldatud saada lahedamad. Kümne aasta eest oli olukord teine, siis olid professionaalsed kirjanikudki nähtaval,» tõdeb Park.

Tema meelest on romaanivõistlusel osalemine professionaalile tundmatus kohas vette hüppamine, lasta ennast võrrelda uue tulijaga ei pruugi olla sugugi mugav.

Hüppelaud

Kas romaanivõistlused sellisel kujul üldse end õigustavad, pidades silmas raamatuturu üleküllastatust? «Kindlasti ja isegi väga,» rõhutab Eeva Park. «Esiteks on see käsikirjade võistlus, sest me vaatame tekste, mitte aga autorit. Eestis on ju väiksuse tõttu tihti nii, et arvustatakse teksti autori nime valguses. Võistlus annab objektiivsema pildi.»

Romaanivõistlus on otsekui kirjanduslike kogemustega inimeste soovitus sellel osalenute avaldamiseks. Park osutab ka sellele, et nii võitjate kui ka äramärgitud romaanide ilmumisel saavad nad ümbrispaberile lisamärke, et need on romaanivõistluse tööd – see loob selge eristuse raamatuletil.

Romaanivõistluse seitsmeliikmelise žürii (ka Jaanus Adamson, Eeva Park, Aino Pervik, Ott Raun, Linda Uustalu, Berk Vaher) ränka lugemistööd (kokku laekus 52 käsikirja) juhtinud Juhan Habichti hinnangul oli võistluse tase küllaltki kõrge.

«Varasematel võistlustel oli üks-kaks tugevat tööd, nüüd aga kokku lausa kolm huvitavat asja,» täheldab Habicht. «Lisaks auhinnatutele ja äramärgitutele oli aga mitu niisugust tekstigi, millest toimetamisel saaks samuti raamat,» lisab Habicht, mööndes, et äramärgitud tööde enamuse moodustasid noored tundmatud või peaaegu tundmatud autorid.

Romaanivõistlus sai teoks lisaks Eesti Romaaniühingule veel tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Jaan Tõnissoni Instituudile. Võitja preemiasummaks on 50 000 krooni, teise koha pälvinud romaani autor saab 20 000, kolmandaks jäänu 10 000 krooni.

Võitjate autasustamine leiab aset Kirjanike Maja saalis 9. märtsil.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.85