Margit Sutrop kirjutas 20. jaanuari AKs vabadusest ja vastutusest. Tõesti, eestlased väärtustavad üksikisiku vabadust, võiks lausa öelda, et nad jumaldavad seda. Tagajärge näeme kõik ülihästi: pöörane liiklus, vastastikune ärapanemine, hoolimatus kõigi ja kõige suhtes. Margit Sutrop

See temaatika on seotud kolme olulise sotsiaalse nähtuse omavaheliste seostega. Need on individualism, kollektivism ja sotsiaalne kapital.

Individualism on kultuuritüüp, kus üksikisiku huvid, vabadused ja õigused seisavad kõrgemal kollektiivi omadest. Sellistes kultuurides on inimeste omavahelised sidemed suhteliselt nõrgad ja põhimõtteliselt on igaühe oma asi, kuidas ta hakkama saab.

Kollektivistlikes kultuurides seevastu on perekonna- või hõimusisene vastastikune toetus loomulik ja normaalne. Samas on sellistes ühiskondades inimese vabadused allutatud kollektiivi eesmärkidele.

Sotsiaalne kapital tähendab ühiskonna sidusust. Seda, et inimesed on tegevad mitmesugustes ühendustes ja seltsides, et tuntakse oma naabreid ja suheldakse nendega. Mida rohkem on ühiskonnas sellist läbikäimist, seda suurem on ka vastastikune usaldus.

Esmapilgul tundub, et sotsiaalse kapitali tase peaks kõrgem olema kollektivistlikes ühiskondades. Jüri Alliku ja Anu Realo uurimused on aga näidanud, et sotsiaalset kapitali on paradoksaalsel kombel rohkem just individualistlikes ühiskondades.

Põhjus on ilmselt selles, et kollektivistlikes kultuurides on ühiskonna sees meie ja nende vastandus tugev, mistõttu inimesed ei saa jagada oma lojaalsust mitme erineva rühma vahel. Individualistlikes kultuurides on aga inimesed vabad kuuluma korraga paljudesse rühmadesse, mis loob paremad eeldused kogu ühiskonda hõlmava usaldusvõrgustiku tekkeks.

Samas on olemas ka kollektivistlikke ühiskondi, kus sotsiaalse kapitali tase on kõrge. Näiteks Utah’ osariik USAs, mis on osariikidest üks kollektivistlikumaid, on ühtlasi keskmisest palju kõrgema sotsiaalse kapitaliga. Samas on Utah ka kõige ühereligioossem osariik USAs, ligi 90 protsenti osariigi elanikest on mormoonid. See on oluline iseärasus, sest näitab, et selles osariigis kuuluvad peaaegu kõik ühiskonna liikmed ühte suurde meie-rühma.

Sotsiaalne kapital ei ole seega miski, mis iseloomustab just individualistlikke kultuure. Sotsiaalne kapital tekib seal, kus on olemas usaldus. Usaldus on aga seal, kus inimesed tajuvad ennast ühe rühmana.

Kollektivistlikes ühiskondades, kus meie ja nende vastandus toimib perekonna või klanni tasandil, luuakse ka sotsiaalset kapitali sellel tasandil. Et sellistes kultuurides on ühiskonna tasandi meie tavaliselt nõrk, siis ei teki sellel tasandil usaldust ja sotsiaalse kapitali tase ühiskonnas tervikuna on madal.

Seevastu individualistlikud lääne kultuurid põhinevad rahvusriigi ideel, mis annab ühise väärtussüsteemi ja meie-tunde kogu ühiskonna tasandil. Kombineerituna individualismiga, kus inimene on vaba looma suhteid samaaegselt erinevate rühmadega, ongi tekkinud olukord, mis soodustab sotsiaalse kapitali teket ühiskonna kui terviku tasandil.

Niisiis sõltub ühiskonna kui terviku sotsiaalse kapitali kasv sellest, kui tugev on selle ühiskonna kui terviku meie-tunne.

Üks olulisemaid tingimusi meie-tunde arenemiseks on ühiste väärtuste olemasolu. Et enamik Utah’ elanikke jagab ühtset väärtussüsteemi, siis on selles ühiskonnas tugev meie-tunne ja palju sotsiaalset kapitali. Samuti on sotsiaalse kapitali määr kõrge Soomes ja Norras, mis on suhteliselt homogeense elanikkonna ja ühtse väärtussüsteemiga rahvusriigid.

Paljudes teistes lääneriikides on aga ühine jagatud väärtuste süsteem hakanud lagunema, mis on viinud ka sotsiaalse kapitali kahanemiseni. Sama probleem on mureks ka meil.

Osalt on ühtse väärtussüsteemi lagunemine individualismi teene, sest individualism tähendab inimese õigust olla eripärane. See printsiip on kutsunud esile pideva vähemuste esilekerkimise protsessi. Homoseksuaalsus on ilmselt üks kõige selgemaid näiteid. Kuid paljud teisedki normist hälbivad praktikad võivad saada aktsepteeritud, kui leidub aktiviste, kes on valmis oma õiguste eest seisma.

Teise tegurina on ühtset väärtussüsteemi murendanud multikultuurilisus. Lääne-Euroopa järjest kasvavad immigrantlikud kogukonnad on oma erinevad väärtussüsteemid kaasa toonud emamaalt ega kipu neist loobuma. Osalt ilmselt nende mõjul ei maini näiteks traditsiooniliselt kristlik Euroopa oma uues põhiseaduses ühenduse moraalse alusena kristlikke väärtusi.

Nii on jagatud väärtuste killustumine muutnud kogu ühiskonda hõlmava meie-tunde väga õhukeseks. Selle asemel tugevneb meie-tunne arvukate subkultuuride tasandil, kes oma mõju ja ressursside pärast võõrandunud ühiskonnas võitlevad. On ainult aja küsimus, millal see hakkab tõsiselt destabiliseerima ühiskonda kui tervikut.

Väärtuselise killustumise ületamiseks on siiani suudetud pakkuda vaid üht ühendavat ideed – tolerantsust ehk sallivust. Tolerantsus kutsub üles ühiskonda moodustavaid subkultuure vastastikku taluma üksteise erinevusi. Nii peaks see liitma ühiskonna harmooniliselt koos eksisteerivaks koosluseks. Paraku on tolerantsus meie-tunde loomiseks kõige ebasobivam väärtus, sest ta propageerib ühiste normide eitamist.

Paratamatult tekitab see reaktsiooni domineeriva subkultuuri esindajates, kelle arvates lammutatakse üksikisiku õigustele tuginedes ühist väärtussüsteemi. Nii tekitab tolerantsuse nõue ühelt poolt ükskõiksust, teiselt poolt ka vihkamist. Sellise arengu loomulik tagajärg on ühiskonnasiseste meie ja nende vastanduste teravnemine ning sotsiaalse kapitali kahanemine. Toetuse kasv paremäärmuslastele lääne ühiskondades on selle otsene väljendus.

Niisiis, selleks et suurendada sotsiaalset kapitali, on vaja leida väärtused, mis suudaks ühendada kõiki praegusaegse multikultuurse ühiskonna subkultuure üheks tervikuks nii, et see ei tekitaks ohtu nende olemasolevale identiteedile, samas aga võiks olla aluseks ühise meie-tunde tekkimisele.

Kust aga võtta ühiseid väärtusi, kui me näeme, et subkultuuride väärtused on väga erinevad alates religioonist, töökultuurist, perekäitumisest kuni elustiilini välja. Selleks et ühendavaid väärtusi leida, tuleks mõista, milleks on ühiskond kui selline üldse vajalik.

Üksik inimene on nõrk ja väeti ega suuda üksinda eriti palju saavutada. On hea, kui ta suudab looduses lihtsalt ellu jääda. Selleks et inimene saaks oma eluga paremini hakkama, peab ta ühendama oma jõud teistega, moodustama ühiskonna. Seega loob ühiskond oma liikmetele tingimused paremaks toimetulekuks. Ühiskond võimaldab ellu viia ka need suured ideed, mis tema liikmete peades võivad tärgata, kuid mille elluviimine käib üksikinimesele üle jõu. Seega loob ühiskond võimaluse kollektiivseks eneseteostuseks, mis võimaldab ületada oma maise keha piiratuse, tunda end natuke jumala moodi.

Selles ongi ühiskonna mõte, see on ka põhjus, miks inimesed on läbi aegade otsinud teed kõrgema tasandi kooslusteni, kõrgema meie-tunde tekkimisele.

Juba 1970ndatel avastas sotsiaalpsühholoog Henri Tajfel seaduspärasuse, et inimesed kalduvad toetama ja eelistama neid, kes kuuluvad samasse rühma. Hoolivus toimib ilmselt sedavõrd seljaaju tasandil, et inimesed eelistavad rühmakaaslasi isegi eksperimendi tingimustes, kui rühmad on loodud juhuslikest inimestest paariks-loe-põhimõttel.

Ei ole raske näha selle evolutsioonilist põhjust: toetades kollektiivi, paranevad kõigi selle liikmete võimalused. Nii on hoolivus üks põhilisi bioloogilisi väärtusi, mida inimesed jagavad loomadega. Hoolivus on mure nende pärast, kes kuuluvad rühma meie.

Rahvuslus ja religioon on olnud traditsioonilised vahendid, mille abil hoolivuse ideed on ühiskonnas levitatud ja levitatakse ka praegu. Olukord on aga muutunud, sest ükski traditsiooniline rahvus ega religioon ei ole multikultuurses ühiskonnas enam ainuvalitsev. Eristumist süvendab veelgi riik, mis individualismi ja tolerantsuse kaudu suudab väärtusi vaid killustada. Nii on tekkinud olukord, kus ühiskonna kui terviku tasandil puudub ühendav jõud.

Samas on hoolivus väärtus, mida hindavad kõik ühiskonna subkultuurid. Seega on tegemist ideaaliga, mis võib olla aluseks killustatud subkultuuridest koosneva ühiskonnas ühise meie-tunde tekkimiseks.

Loomulikult ei tule hoolivust juurde iseenesest. Selleks tuleb vaeva näha üheskoos ja igaühel eraldi iseenese sees. Selle nimel võiks vaeva näha ka riik ja ühiskond.