Viru hotelli teise korruse Merineitsi restorani kuldrant-põrandaga tantsuplatsi serva ehivad plastlumehelbed, taamal teeb jõulu igihaljast kunstmaterjalist kuuseke. Pehmed põrandakatted, helepruunide ümmarguste käetugedega toolid... miski laeva-ambient, ainult et ei kõiguta, tõdeb kaasvõitleja mu paremal käel istet võttes. Veel mõni hetk kannatust ja siis sähvib prožektor laetulele grammivõrra glämmi lisaks; tantsuplats saab ühtäkki suurilmlikku sädelust, siidi ja sulgi ääreni täis ning üle kõige särab Katrin Karisma vokaal – selline on Viru varieteeprogrammi uus tulek jaanuaris 2006, mis kannab nime «Grande Cabaret’».

Kabareeprogrammi tantsutrupi taga seisab kõlava nimega Revüüteater Orhidee. Selle juht Anneli Helila, viisteist aastat Eesti publikut hullutanud trupi Catherine&Boys koreograaf, on suure osa oma elust pühendanud Eesti kabareekultuuri elushoidmisele ja arendamisele.

Üksteist aastat tagasi tuli Helilal, toonasel Viru varietee tantsijal pealt vaadata, kuidas hotelli uute omanike soovil rajatav ööklubi revüüprogrammi spetsiaalselt varietee tarbeks ehitatud, esindusliku valgus- ja tehnopargiga ruumidest välja puksis.

«Eks mingi okas ikka jäi hinge,» tunnistab naine. «Ütlen ausalt, et endistesse varieteeruumidesse, praegusesse ööklubisse Amigo ma eriti minna ei taha. Kahju on.»

Catherine&Boys sai Viru varietees ametis olla vaid kaks aastat – aga trupp on alles ja viljeleb sedasama klassikalist varieteestiili. Uhkusenooti, mis Helila hääles seda välja öeldes kõlab, on raske märkamata jätta.

Ent eksivad need, kelle meelest tähendas uste sulgemine Viru varietee lõppu – kaubamärk Viru Varietee elab edasi, seda veavad Irina Kruglova, Raivo Peekmann, Ants Vähejaus jt. Trupis on 25 tantsijat, lisaks laulusolistid. Varietee kunstilise juhi Ants Vähejausi sõnul pole tööpuudust karta ning muret teeb vaid asjaolu, et seni tegutseb trupp ratastel. «Meie tööpuudust ei tunne ning mullu tulime välja kahetunnise kavaga. Soov ja igatsus oleks taastada Tallinnas pidev varietee – otsime ruume, aga seni on asi jäänud raha taha,» selgitab Vähejaus.

Viru varietee ametlik viimane kunstiline juht Vähejaus on kindel, et väikses Eestis jätkub turgu kõigile tegutsevatele truppidele.

Trupp ja tikuvõileivad

«Inimesed, kes on kunstile andunud, peavad olema fanaatikud. Meil on õnnestunud teha mitmeid väga huvitavaid töid kõikides vahepeal Tallinnas eksisteerinud varieteedes,» räägib Helila.

Vahepealne aeg oli huvitav ja hõlmas mõndagi – Tallinna teise vahepeal suletud esindusvarietee ruumides aadressil Harju 6 tegi viie aasta eest silmipimestava avalöögi revüüteater Bel-Etage.

Kuus päeva nädalas töötada lubanud revüüteatri repertuaari kroonis kahevaatuseline «Beau Monde» ehk maakeeli «Peenem seltskond». Ideaalse naise otsinguist pajatava, 23 muusikalise numbriga etenduse libreto ning eestikeelsed laulutekstid pärinesid revüüteatri kunstilise juhi ametit pidava Mart Sanderi sulest. Olemas oli kolmel tasapinnal paiknev publik, esinduslik teatrisaal, parimad tegijad – ometi kisendasid ajalehed paari aasta möödudes teatrit tabanud hävingust.

Mart Sander ütleb, et tema tegelik soovitus oli teha väga hea restoran, kus inimesed hakkaksid einestamas käima ning näeksid ka etendust. «Aga esimesed pool aastat töötasime lausa ilma köögita, kokk soojendas piltlikult öeldes fööni all tikuvõileibu, mis maksid rohkem kui korralik praad mõnes teises kohas. Ja kuna etenduse pilet oli ka parajalt kallis, siis hakkas Eesti publik meid pikapeale vältima – tulla kahekesi välja, maksta tuhat krooni ja minna pärast hamburgerit sööma, ei ole tõesti rentaabel,» nendib Sander. «Nii palju kui tean, meile kunstilisest seisukohast etteheiteid ei olnud, eriti paljud välismaalased võrdlesid meid maailma parimate sarnaste truppidega.»

Sanderi sõnul oli trupp tegelikult koos veel enne, kui sündis teater. «Olime täiesti monoliitne seltskond – Pirjo Levandi, Annika Tõnuri, Janne Sevchenko, Mare Väli, Oliver Kuusik. Siis tõin Mariliina Vilimaa poolvägisi Tartust Tallinna, ja temast sai kiirelt publiku lemmik,» meenutab Sander. Teatritöö kõrvalt salvestati palju; selle koosseisu tehtud ja Inglismaal ilmunud «The Monckton Album» sai Sanderi sõnul head vastukaja kogu maailmast.

Striptiisitari ei tulnud

«Meil oli motivatsiooni küllaga, elasime suuresti selle teatri nimel. Üritasime ju töötada kuus päeva nädalas, aga siis hakkas uus juhtkond etendusi ära jätma. Läksime hommikul proovi – seina peal väike knopkaga pandud teade «Täna õhtul publiku puudusel etendust ei toimu». Kogu aeg räägiti mingitest Soome gruppidest, kes pidanuks iga päev tulema, aga kunagi ei tulnud. Siis hakkas tõesti huvi kaduma, seda enam, et palgad olid mitu kuud maksmata ja nii ka jäi. Lõpuks lahkusime trupi ja orkestriga Modern Fox ning hakkasime gastrollidega ringi käima,» räägib Sander.

Publik harjus Sanderi jutu järgi pikapeale isegi sellega, et mitte iga päev ei ole Harju tänava majas revüü. «Nädala sees ja laupäeval päeviti näitasime väikesemõõdulisi koomilisi oopereid, mida alguses nagu peljati, ent lõpuks osutusid need küllaltki menukaks. Omanikud leidsid aga, et see on jama ja peab ikka säärt näitama, et rahvas tuleks,» selgitab ta. «Taheti iga päev avatud olla ja isegi päeval publikut saada... pidin siis teisipäeva hommikuks striptiisitari palkama või?»

Seda viimast ei pea revüüteatrisse sobivaks elemendiks ka Anneli Helila, kes siiski üritab sellist suhtumist mõista. «Inimesi, kes teaks, missugune peab olema õige varietee, pole palju,» nendib ta.

Alkoholile ei!

Müüdid, nagu oleks varieteetantsijad moraalilage rahvas, lükkab Helila ümber. «See on täiesti vale arusaam!» põrutab ta. «Ei tule kõne allagi, et tantsija läheks purjus peaga lavale.» Andunud fännid saavad sulgedega kaetud tantsijatare vaid lavalt imetella, lähem tutvus ei tule Helila kinnitusel jutukski. Ka ei vaata ta hea pilguga armusuhetele trupi sees – rikkuvat tööõhkkonna ära. Nii et mõjugu sabatupsudega kabareejänkud kui tahes kutsuvalt, pärast etendust kihutavad nende kehastajad joonelt koju oma kallimate manu ning austajail saalist tuleb lemmikute nägemiseks järgmist etendust oodata.

Prassimist või läbu ei mäleta ka kaheksakümnendatel Virus Mait Agu folkšõus ning Tallinna varietees kaasa teinud tantsija Arvo Piir. «Pilet oli päris kallis, selle sees jook ja suupisted. Publikuks peaasjalikult välismaalased ja väliseestlased ning pileteid polnud sugugi kerge saada,» meenutab mees. Soliidsust lisas varieteele ka riietuse kontroll – pintsaku ja lipsuta polnud kuldtriibuga livreedes šveitserite valvsa pilgu alt pittu pääsemine mõeldav.

Pintsakud, lipsud ja väikesed kokteilikleidid domineerivad ka Merineitsi restoranis kabareehõngulisel laupäevaõhtul 2006. Klaasides vahutab šampanja, kankaan kestab seitse minutit.

Tallinna varieteede ajalugu

Nõukogude ajal tegutses Tallinnas neli arvestatavat varieteed. Kolm neist tegutses tolle aja suuremate hotellide juures – Viru, Olümpia, hotell Tallinn. Neljas paiknes Harju 6 kohviku teisel korrusel ning kandis nime baar-varietee. Varietee-etendusi korraldati mujalgi (varem Astorias, hiljem laevadel), üksiknumbrid liikusid ka ühest paigast teise (suurüritustel, televisioonis). See oli Eesti varieteekunsti kõrgaeg, mille sõnum ulatus tollase ENSV piiridest kaugemalegi.

Täiesti tavaliseks nähtuseks peeti seda, et kui tahtsid Ülle Ullat, Tiit Härmi, Elita Erkinat, Juta Lehistet, Vjatšeslav Maimussovit, Tõnis Mägit või Els Himmat kahe meetri pealt näha, ostsid pileti varieteesse ja unelm saigi tegelikkuseks.

Meie juhtivad varieteed olid igas mõttes kõrgtasemega kunstikolded. Asi pole ju üksnes koreograafide (Kalju Saareke, Mai Murdmaa, Igor Tšernõšov, Mait Agu jt) rakendamises tantsunumbrite seadmisel, vaid ka kõiges selles, mida professionaalne teatritrupp arvestama peab: kostüümid, valgustus, helitehnika. Varieteed olid miniatuursed muusikateatrid.

Lauri Leesi, varieteekunsti imetleja koduleheküljel www.varietee.ee

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4