| Algtekst on ehe, sest inseneriharidusega kirjamees Antti Tuuri teab täpselt, kust trükitöölise hing pitsitab – töötas ta ju ise 70ndatel Oulus OÜ Kaleva trükikoja tehnikadirektorina. 1977. aastal ilmutas saadud ainesest romaani «Jõgi voolab läbi linna». Lugu lihtne. Kolm soome meest elavad lihtsalt igapäevast elu – trükitööline Ilmari Autio (Anti Reinthal), keemiaprofessor Ilmari Pihlaja (Martin Veinmann) ning tema joodikust-boheemist poeg Seppo Pihlaja (Ivo Uukkivi). Keerulist tegevusliinide rägastikku siin taga ei ole, rohkem on tegu seisundilavastusega. Selle võrra on ka raskem lavastada.Õnnestunud karaokelava Üks õnnestunud motiiv on kahtlemata (karaoke)lava, kus iga näitleja korra sõna saab – tuleb ja laulab oma loo, ilma et sellest maailmas suuremat muutuks. Rahvaliku hoo ja karaokevaimu annavad Leevi and the Leavingsi ja Juice Leskineni süldilugudele Merca ja Aapo Ilvese sepitsetud lobe-labases eesti keeles tekstid. Karakterid võinuks siiski olla pisut peenemalt läbi mõeldud. Võib muidugi öelda, et vormitud ja suhteliselt emotsioonitud hallid tegelased, kes haruharva hetkeks võbelevad, on taotluslikud. Sest need ei olegi ju need mehed, kes tuleks, rusikas sõjakalt püsti, maailma parandama, neis puudub igasugune ambitsioon. Võtaks lihtsalt kohalikus baaris õlle ja vaataks, kuidas päev õhtule saab. Ilmselt paneks kindlate tegutsemismotiividega karakterid rohkem kaasa elama. Baaristseen, kust tegelikult kogu lugu jooksma hakkab ehk kus kolm peategelast kohtuvad, meenutab pisut Ain Mäeotsa suvist «Kõrtsi», ainult selle vahega, et seal kohtusid eestlased ja ühes Lõuna-Eesti kõrtsis. Või tegelikult – vahet pole ju. Tahaks kiita Anti Reinthali peategelase Ilmari Autio rolli eest – see on lodeva, ambitsioonitu ja emotsioonitu tegelaskuju kehastamise tippklass. Mees ajab kohati lihtsalt närvi, tekib küsimus, miks ta üldse elab, mis on mõte. Ükski närv ei liigu tema näos ka mitte siis, kui isehakanud maalikunstnikust sõber tema naist aktimodellina tarvitada tahab. Tema motiiviks ongi motiivitus. Kultuurilise äratundmislahmaka saab eestlane ka Ilmari tekstis pidevalt korduvast väljendist «küllap vist», mis kõlaks justkui Põrgupõhja uue Vanapagana habemest. Ajalooline dimensioon Teisest maailmasõjast on lavastusse hästi põimitud kahe suurepärase kõrvalosatäitja tekstides – trükitöölise Saarineni (Lembit Ulfsak) jutud kaugluuresalgast Murmanskis ning Ilmari isa (Tõnu Mikiver) rämeda naeruga vürtsitet sõjalood. Teatris on tehniliselt mingit kindlat tundeseisundit ilmselt raskem kujutada kui filmis ja sellest on kahju. Kujutan ette, kuidas oleks Tuuri pikki mahlakaid kirjeldusi võimalik kinos pikkade seisundikaadritega lahendada. Liiga vähe rusuvust «Jõgi voolab läbi linna» teatrilavastuses ei loo aga keskkond ise mingit kindlat tunnetust. Kurbust ja rusuvust jääb natuke väheks ning tegelased ei pane piisaval määral endale kaasa tundma. Kahjuks tuleb ette ka mõningaid ajastulisi näpukaid. Kuigi Tuuri romaani tegevus toimub 1970ndatel, vuratakse ringi 1950ndatest pärineva autoga ning süntesaator, mille abil punasel laval sülditümpsu tekitatakse, on sootuks tänapäevane. Lavastuse trumbiks on aga kahtlemata kultuuriliselt ehe alusmaterjal. Ehk vajab tükk veel lihtsalt pisut sissemängimist. Uuslavastus Antti Tuuri «Jõgi voolab läbi linna» Lavastaja Ingomar Vihmar Kunstnik Pille Jänes Muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar Mängivad: Anti Reinthal, Kersti Heinloo või Mari-Liis Lill, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Margus Prangel jt Esietendus Eesti Draamateatris 23. detsembril |
