Foto: AFP/SCANPIX

Seoses Soome sammuga muuta intiimteenuste ost karistatavaks on taas üsna teravalt päevakorrale kerkinud sama problemaatika meil. Näiteks Kadi Viik «Ka Eestis ei pea saama kõike osta», PM 20.12. ja Mart Kadastik «Seks ja kvoodid», PM 17.12.

Kehamüümise ohjeldamisel on erinevates riikides kasutusel erinevad viisid. Enamikus on keelatud teenuse pakkumine, paljudes vahendamine ja üksikutes (esialgu Rootsi ja nüüd ka Soome) ost. Mina pooldan vahendamise karistamist (Eestis praegu), pakkumise suhtes olen neutraalne ja ostu karistamine mulle ei imponeeri.

Prostitutsiooni ennastki on mitut liiki: bordellid, tänavaprostitutsioon, privaatprostitutsioon ja nn sponsorlusteenus. Võidelda saab kahe esimesega, privaatteenuseid piirata on aga peaaegu võimatu.

Keelustamise ebakõlad

Kadi Viigi artikkel, mis rõhub n-ö põhjamaade mudelile, sisaldab palju õigeid mõtteid ja seisukohti. Inimkaubandus on tõesti kole ja sellega tuleb võidelda. Häirib aga, et pateetilist laadi prostitutsiooni hukkamõistu retoorika tagant paistab häbenemata läbi feminismi pale, ja artikkel ise kubiseb kaheldava väärtusega pooltõdedest.

Viik räägib meile sellest, et seksiostjad kasutavad prostituute ära. Õige, ent kahjuks unustab, et ärakasutamine on siiski vastastikune. Lisaks armastuse illusioonile ja ebameeldivale tundele hinges jääb paras auk ka kliendi rahakotti.

Kummaline näib mõte, et prostitutsioonil ei ole midagi pistmist seksiga. Huvitav, kas lõbumajas käiakse siis eelkõige meeldivalt vestlemas? Või sunnib sinna minema rahuldamata libiido, mis muul moel lahendust ei leia. Ka võimu ostmine prostituudi abil tundub naljakas.

Esmalt loodab seksiostja leevendada oma kannatamatut iha ja alles siis tulevad ehk mängu sekundaarsed asjad. Ei pea paika ka väide, et prostituut peab tegema raha eest kõike. Ega ikka ei pea küll, kui ei taha! Pigem ilmestab meie intiimteenuste pakkumist üsna tugev spetsialiseerumine – kes pakub erootilist massaaži ilma kontaktita, kes pakub tavalist seksi ja kes ekstreemsemaid asju.

Viimaseid on väga vähe ja nad on kallimad. Näiteks netiportaalide Voodi.com ja Voodi.ee andmetel pakub 30 naisest anaalseksi vaid kolm ja seksuaalseid mänge teist samapalju.

Liialdatud tundub ka jutt pidevast vägivallast prostituutide kallal. Ilmselt on asjaosalised pisut palju vaadanud filmi «Matrjoškad» ja võtnud aluseks võõramaised uuringud.

Selline vägivald viitab rohkem sutenööride käekirjale, mitte klientidele. Eestis, kus juba praegu ligi pooled pakkujad tegutsevad omal käel (ilma vahendajateta) on vägivald pigem harv nähe.

Eesti meesklient on reeglina rahumeelne, purjus märatsejaid ei võta ka teenusepakkujad ise vastu. Jutt prostituudi vägistamisest (68 protsenti) on enam kui kummaline, sest sedasorti naised anduvad enamasti ikka ise ja vabal tahtel. Sama kentsakad on väited suguhaiguste ja raseduse kohta. Ilma kaitsevahenditeta ei tööta tänapäeval enam ükski prostituut.

Ka pole kuulda olnud, et Eesti intiimteenuste sfääris oleks kättesaadavad 13–14-aastased, kui siis ehk Tais või Indias.

Vastuvaidlemisele ärgitab ka väide, et seksteenus ei ole kahe võrdväärse partneri vaba kokkulepe. Nõus, aga sõnastaks selle siis kui kahe ebavõrdse partneri kokkuleppe. Kui me räägime, et prostituudi elu pole vaba valik (sotsiaalne sund ja puudus), nii ei ole ka seksiost vaba valik ostjale.

Viimast ajab tagant füsioloogiline sund ehk rahuldamata libiido, mida muud nüüdisaegsed alternatiivid, nagu monogaamia, vabasuhted, masturbatsioon ja porno ei suuda järelikult päris lõpuni rahuldada.

Liialdusi täis

Tarbija karistamine on nonsenss. Esiteks räägib see vastu turumajanduse põhitõele, kus klient on alati kuningas.

Ja teiseks on suguiha, mis meestel looduse poolest äkilisem kui eevatütardel, kuritegu nagu narkootikumid või illegaalsed relvad. Või on? Et siis trahvime seksiiha, kuigi ohjeldamatu söögiisu eest pole veel keegi karistada saanud.

Sel juhul tuleks karistada ka ahvatluste loomist, eeskätt pornot. Kired köetakse legaalselt üles, aga kui ostma lähed, saad karistada? Ostjad pole prostitutsiooni leiutanud ega selles ka süüdi.

Feministlik perspektiiv aga rõhub just sellele – mehed on kurja juur ja neid tuleb igal juhul karistada. Ka prostituutide poputamine, mida ülistab Viik ja tema põhjamaised õpetajad, ei veena. Kui prostituut ei oma mingit vastutust ja

teda pidevalt õigustatakse, võib see tekitada väärarusaamu.

Pakkumise karistamise meetodit kasutava Rootsi edujutte ei saa väga tõsiselt võtta (140 aasta jooksul tabatut kolmest miljonist sugulisest aktiivsest mehest ei ole just kuigi suur arv). Kapitalism ja tarbimisühiskond muudavad kaubaks kõik ja erandiks pole ka inimsuhted ja seks. Me peame sellega võitlema, ent tihtilugu on see tühi võitlus.

Rootsi mudeli puudused

Tarbimisühiskonna, sotsiaalse ebavõrdsuse, vaesuse ja rahuldamata libiido vastu me vaevalt suudame efektiivset rohtu leida, need on aga ihumüümise pidevad taastekitajad. Prostitutsiooniga võitlemine on pigem signaal maailmale, et oleme paadis. Ometi ei lakka seksteenus seetõttu olemast.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.44