Tulevikumälestused minu jaoks on kas futuroloogia või prognostika. Olen olnud vaimustuses meie kuulsa rahvuskaaslase Endel Tulvingu mälu-uuringutest, milles muu hulgas kirjeldatakse teadvuse erilist vormi, kronesteesiat, mis teeb võimalikuks vaimse rändamise läbi subjektiivse aja. Kronesteesias sünteesitakse meenutamine, ootused, planeerimine ja mõtlemine tulevikule, kirjutab Tulving. Just seda, oleviku analüüsi ja subjektiivse ajakogemuse ekstrapoleerimist tulevikku, nii et see paistab üldkehtiva või väga paljusid puudutavana, peangi silmas tulevikumälestusele mõeldes.

Siiski, mu enda ja tõenäoliselt paljude teistegi esimene kokkupuude tulevikumälestustega pärineb UFO-mailt, eesti keeleski («Tulnukate jäljed», «Zeusi nimel», «Jäljed kosmosest») kättesaadava Erich von Dänikeni 1968. aastal ilmunud ning kümnetesse keeltesse tõlgitud samanimelisest raamatust, tema spekulatiivsest arheoloogiast tuletatud hüpoteesist jumalate ja inimkonna maavälise päritolu kohta. Esialgu püsib ufoloogia ise jumalatõestuse paradigmas, st et ühtviisi võimatu on tõestada jumala olemasolu kui selle olematust.

Viimane tulevikumälestuste lugemiskogemus oli aga P. M. H. Atwateri 1999. aastal ilmunud pealetükkiva reklaamiga pöördvõrdeliselt vähenõudlik «Future Memory», kus püütakse tõestada, et meie vaimses siseilmas on kvaliteete, mis aimavad ette tulevikuseisundeid. Küllap neid ongi niivõrd, kuivõrd meis kõigis on intuitiivset aimamisvõimet.

Palju kõneainet on pakkunud ka Graham Greene’i «Omenese maailm. Unenäopäevik», valik kuulsa kirjaniku 1965 – 1989 üleskirjutatud unenägudest, kus kirjanik kohtub selle maailma vägevatega.

Ometi jääb küsitavaks, et kui ollakse elatud unes nähtud või lihtsalt etteaimatud olukorrani, olgu selleks lotovõit, tulekahju või sattumine liiklusõnnetusse, kas on see déjà vu, kujutluse peegeldumine toimunus või alati võimaliku realiseerumine.

Selliseid kummalisi kokkusattumusi aitab seletada seegi, kui nõustuda kaasaja semiootika suurkuju Thomas A. Sebeoki (1920 – 2001) teesiga inimese minasusest kui läbini märgilisest olemusest. Mitte ainult kultuur pole võetav semioosisena, tekstide ja keelte, tõlgenduste ja tähenduste mänguväljana, vaid semiootiline on ka iga inimese teadvus.

Teine, meile lähedasem semiootik Juri Lotman, kes pärandas maailmale semiosfääri mõiste, kirjutas oma elu lõppvaatuses kultuurist kui plahvatusest. See on ennustamatusehetk, mis muudab otsustavalt toimunu olemust. «Vaadates minevikust tulevikku, paistab olevik meile võrdsete võimaluste kogumina,» tõdes Lotman. «Minevikku vaadates aga saab reaalsus meie jaoks fakti staatuse ja me kaldume teda käsitama ainuvõimalikuna. Realiseerumata võimalused muutuvad meie jaoks millekski, mille teostamine oli fataalselt välistatud.»

Kas ei varju samas mõttekäigus ka tulevikumäletamise mehhanism, mis manifesteerib ühtlasi selle sisemist paradoksaalsust: põhimõttelises ennustamatuses võib ometi tabada midagi niisugust, mis osutubki tulevikutõeks.

See tõde võib olla puhastav, aga ka painavalt šokeeriv. Meenub ameerika sotsioloogi ja futuroloogi Alvin Toffleri 1970 ilmunud «Tulevikuvapustus» (The Future Shock), mille peatükke «Konflikt tulevikuga» nime all trükkis 1973. aastal ka Sirp ja Vasar. Olen seda teost innukalt konspekteerinud. Märkmeid täna üle vaadates avastan, et see, mida Toffler šokeerivana ette kuulutas, on muutunud igapäevaseks.

Kõigepealt muidugi tunnetuslik tõsiasi, et kiirenevate muutuste maailmas on järgmine aasta meile lähemal, kui seda oli järgmine kuu aja väiksema kulgemiskiiruse päevil. Ja et üha raskem, kui mitte võimatu on hakkama saada tänapäeval (Toffleri raamatu kirjutamise aegu veel tulevikus) eksponentsiaalselt kasvava infotulvaga, eristada selles meile vajalikku teadmist, rääkimata valikusuutlikkusest.

Või mida arvata Toffleri järeldusest, et omavahelise sõltuvuse suurenedes saavad ühiskonnas järjest väikesearvulisemad grupid üha suuremaid võimalusi ja et laiad valijate hulgad kaugenevad nende enda valitud esindajatest, mistõttu esindusdemokraatia taandub korporatiivseteks otsusteks ja osalusdemokraatia jääb soovunelmaks?

See on ju Eestigi olukord kolmkümmend viis aastat hiljem Toffleri käsitlusest!

Toffler pakub Lääne demokraatia erosiooni raviks nn adhokraatiat (adhocracy), mis oleks vaba hierarhilistest ja bürokraatlikest liialdustest ja meenutaks Eestiski entusiastlikult, kuid meedias vastuseisu õhutanud ühiskondliku leppe protsessi.

Ladina keelest ad hoc (kindlaks juhtumiks, selleks otstarbeks) tuletatud ühiskonna toimimispõhimõte – kõik osalised on üksteisele autoriteedid ning töötavad mingi tulevikuolukorra nimel konsensuslikult välja tegutsemispõhimõtted ja raami – , sobiks iseäranis Eesti-taolistele väikestele ja välisjõudude suhtes aldistele ühiskondadele. Sest maailma mastaabis on eesti ühiskond võrreldav ainult mõne ühte usku jagava (kiriku)kogudusega.

Kuna aga viimane kümnend Eestis on ilmekalt näidanud (lugegem kas või inimarengu aruandeid!), et just need institutsionaalsed ja sümboolsed võrgud, mis peaksid tagama ühiskonna sidususe (religioon, perekond, traditsioonid, kultuur, keel, ühine väärtussüsteem) on alla käinud või mille toime on nõrgenenud/väärastunud, siis pole ka Eesti tulevikumälestuses peale imelootuse midagi võimendada.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67