Kuskil laulukaare tagumistes ridades andis üks koorijuht hääle ette. Lähedalasunud paarkümmend lauljat võtsid viisi üles. Hetk hiljem kõlas Tallinnas laulukaare all laulupeo tulevane hümn «Mu isamaa on minu arm». Pisut rohkem kui nädala eest Tartus Jaama tänaval avatud olnud laulupeomuuseumis dirigendi ning üldlaulupeo kunstilise juhi Alo Ritsinguga ringi kaedes jutustab legendaarne koorijuht just sellise loo. See oli 1960. aasta laulupeol Tallinna vastvalminud laulukaare all.Tema sõnul polnud Ernesaksa ennast dirigendipuldis, kui lauldi selle spontaanselt alanud ja praeguseks peo hümniks ning lõputeoseks kujunenud Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» Lydia Koidula sõnadele esimesi kahte salmi. Sest polnud ju see lugu kõrgemalt poolt peo kavva kinnitatud. Väidetavalt hääle etteandnud koorijuhti isiklikult tundev Alo Ritsing pakub laulupeomuuseumis 1960. aasta peolt tehtud pilte vaadates, et ju ühel hetkel Ernesaksale dirigeerimiseks siiski luba anti, sest maestro oli kolmandast salmist alates ise koore juhatamas. Massil ei saadud suud kinni panna. Moskva kutid piltidel «See oli võimas tunne,» meenutab Tartu akadeemilise meeskoori liikmena kaare all olnud Ritsing stende kaedes, kus ilutsevad laulupeo hümni esimesed noodiread. Meenuvad kaadrid tänavuselt noorte laulupeolt, kui Ernesaksa lõpuloo järel ei suutnud Eesti Televisiooni saatejuhid sarnaselt paljude lauluväljakul ning teleri ees olnutega pisaraid varjata. Kuid samas toob just see 1960. aasta stend Ritsingule meelde hulganisti naljakaid seiku. Esiteks juhib ta tähelepanu tuletorni-poolsel rinnatisel ilutsevatele ülisuurtele portreedele: «Kõik Moskva poliitbüroo kuttide pildid,» muigab ta. «Kus meie omasid siis nii suurelt pandi.» Samuti olevat olnud ühel nõukaaegsel laulupeol vastasrinnatisel ilutsenud suur venekeelne silt «Družba» (sõprus – toim). Kibekiirelt hakanud aga lauljate seas levima humoorikas tähelepanek, et tagurpidi lugedes tähendab see ju sõna «absurd». Kahe päeva pärast olla see silt laulukaare kõrvalt ära viidud. Kõrvalepõikena jõuab Ritsing 1971. aasta tudengite laulupeoni, mis peeti Lätis Ogres. Seal oli välja antud üks pisike massimärk, mille sai rinda kinnitada ja millel oli kujutatud Lenini büst ning selle all sõna Ogre. «Lendu läks kõlakas – ma ei tea, mis keeles või mis käändes see pidi olema –, et sõna Lenini all tähendab mõrtsukat. Võib-olla mõeldi selline keel välja, kuid see märk korjati ka kiiresti ära,» jutustab Ritsing. «Lauljatele tegi see kõik muidugi õudselt nalja ja ma olen kindel, et lauljaskond ei kannatanud üldse selle ideoloogia all, ta võttis seda paratamatusena,» lisab dirigent kommentaariks. Ritsingule tulevad tuttavad laulupeod aastatel 1947 (mil ta oli 11-aastane), 1950 ja 1957, mil ta oli publiku hulgas. Muuseas, pärast seda on ta alati kas laulukaare all esinenud või dirigendipuldis koore juhatanud, mida ta hakkas küll tegema alles 1985. aasta üldlaulupeost. Seda mis mulje jätsid noormees Alo Ritsingule tema esimesed laulupeod, ta ei mäleta. Kaedes 1950ndatest pärit pilti, kus veel vana laululava küljes ripub Stalini ülisuur portree, ütleb ta vaid, et ega siis publik kaasa laulnud. Ja just lauljana või pealtvaatajana osalemist nimetab ta kõige lihtsamaks. See polnud ju eestlaste repertuaar. «Nõukogude ajal kaaluti repertuaari grammide ja kilodega: sissejuhatuseks ports laule rahule ja kommunistlikule parteile, siis suurele juhile, tööle ja rahvaste sõprusele,» muigab Ritsing. «Ja siis pidid olema Nõukogude Liidu sõbralike vennasrahvaste laulud. Mitte kõik, kuid Vene oma kindlasti. Ning siis võisid võtta Läti ja Leedu omi. Ja lõpuks lauldi armsaid laule ka.» Pultitõus ei meeldi Kogu muuseumituuri ajal saadab külastajat muusika. Tuntuimad lood laulupeolt. Ritsing kuulatab vaid hetkeks, misjärel on valmis loole häält ette andma või kas või olematut koori dirigeerima. Tegelikult seda viimast teeb ta siis, kui seisab laulupeomuuseumiruumi keskel asuva klaaskapi juures, kus on üks hõbedast dirigendikepp. See on Johann Voldemar Jannsenile tema 50 aasta juubeliks kingitud kepi koopia, millega ta 1869. aastal Tartus koore juhatas. Ritsing räägib, et tema isa, tudengite laulupeo üks idee autoritest Richard Ritsing oli kogunud dirigentidelt taktikeppe. Alo Ritsing neid ise ei kasuta, sest koorijuhil tema väitel piisab kätega «vehkimisest». Vaadates Alo Ritsingut pildilt dirigeerimas tekib küsimus, et kas isegi esmakordselt lauljate ette näoga asudes polnud kätevärinat. «Minul ei värise pulti jalutades käsi, vaid süda,» tõdeb Ritsing. «Mulle pole väga meeldiv see, kui mind pulti kutsutakse ja selja taha jäävad inimesed minu minekut vaatavad. Aga kui annad kooridele hääle ja oled omas maailmas, siis pole enam probleemi.» Kas teate? • Möödunud nädalal külastajatele avatud laulupeomuuseum Tartus Jaama 14 annab ülevaate esimesest viimase üldlaulupeoni, lisaks on ülevaatestendid üldlaulupidudest välja kasvanud tudengite ja poistekooride laulupeost. • Väljapanekul on muuseumikülastajatele videoülesvõtted laulupidudest, esimene pärineb 1933. aastast, lisaks intervjuud dirigentidega nagu näiteks Gustav Ernesaks või Alo Ritsing. • Külastajat saadavad pidevalt tuntumad palad laulupidudelt. • Laulupeomuuseum Tartus on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 11–18. • Küsimusele, kas ta oskas sellist muuseumi oodata, vastas Alo Ritsing eile Postimehele: «Võib-olla pole seda mõtet pähe tulnudki, sest Tallinnas on Teatri- ja Muusikamuuseum. Seda üllatavam laulupeomuuseum ongi.» Allikad. Tartu linnamuuseum, Postimees |
