Et 1958. aastal sai ilmuma hakata puhtalt eesti keelele ja kirjandusele pühendatud ajakiri, on tagasivaates üsna imeline, vahendas «Aktuaalne kaamera».
Keeleküsimus oli okupeeritud Eestis ideoloogiline võtmeküsimus. Keel ja Kirjandus andis inimestele lootust.
«Ta oli ainus legaalne võimalus öelda millegi kohta, et see on russism,» rääkis ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Joel Sang. «Russism ei olnud niivõrd selle keeleline kuju, kui mõtteviis, mis seal taga oli.»
Keel ja Kirjandus hoiab endiselt akadeemilist joont ning on endiselt väga loetav, kuigi trükiarv on poole sajandi jooksul langenud 3000-lt 900-le.
