Rääkige ausalt ära, mida halba te Vene ajal tegite! Tõde aitab vabastada pingetest nii rääkijaid kui ka ühiskonda, kinnitavad avameelsusele üleskutsujad. Olgu peale. Otsustategi ära rääkida. Üht-teist ju mäletate. Midagi, mis painab ja mida on põhjust täna häbeneda. Aga kas see on ikka tõde, mida publik ootab? Kollektiivse aju reaktsioon on ette teada: vingerdab, raisk, kuradi kommar, kagebiit ja pederast! Südamepuistaja leiab end sipelgapesast, kus nauditakse ühishukkamist. Loomulikult ei tunne ükski sipelgas end timukana. Anonüümsus on jõud. Olgu peale. Sipelgad ei tee ilma. Äkki vajavad teie tõeversiooni akadeemilised ajaloolased? Nad on hädas tähtsamategi tõdede tõesuse tõestamisega (Konstantin Pätsi juhtum). Poliitikud? Nende ajalooinnustus on alati olnud silmakirjalik – mineviku abil loodetakse klaarida oleviku arveid. «Rääkida õigust sellele, kes sulle ainult valetab, on kuritegu enese vastu.» Sovetiaja striptiisi nõuavad ka need, kes uuemal ajal läbisegi prostituute ja narkootikume tarvitavad. Kõigepealt rääkigu ise, enne mälukaotust, oma lood ära. Pihtida võiksid ka lugupeetud ärimehed, kes on offshooride, ümbrikupalkade ja erastamisdiilidega Eesti riiki nõrgestanud. Pole vaja karta, et avameelsus vangi viiks. Enamik tegusid on kas aegunud või kooskõlas kehtinud kehvade seadustega. Ent keegi ei räägi. Kes tahakski rääkida lojaalsuse murdumisest. Vene ajal kaotasid paljud, kellelt nüüd oodatakse ülestunnistust, usu oma riigi ideesse. Iseseisvuse ajal on paljud hüljanud reaalse Eesti riigi, tuues ta ohvriks oma ahnusele. Kumb murdumine on tulevikule ohtlikum: eilne või tänane? «Mittemüüdavad on enamasti need, keda kunagi pole tahetud ära osta.» Elu ei ole must-valge. Ei olnud siis ega ole nüüd. Kas see, kes pääses Vene sõjaväest altkäemaksu abil, on petis või aus vabadusvõitleja? Kas temast vähem või rohkem kõlbeline on see inimene, kes läks punaväkke ning sattus tankiga Prahasse, labidaga Thbilisisse või koertega Tartusse? Tallinna miilitsapataljonis, mis käis tartlasi hirmutamas, teenis 1988. aastal aega mõnigi tuntud eestlane. Nad vaikivad, ja teevad ilmselt õigesti. Ühiskond on valmis kuulma, aga mitte kuulama. «Pole mõtet paluda ei andeksandmist ega karistust – mõlemad saabuvad kas ise või ei saabugi.» (Kaldkirjas esitatud mõtted on Arvo Valtoni aforismivalimikust «Tagasi tulevikku», 1985, hind 30 kopikat.) |
