Seitsmeosalisest sarjast on tänaseks ilmavalgust näinud neli romaani: «Troonide mäng» (1996), «Kuningate kokkupõrge» (1999), «Mõõkade torm» (2000) ja «Vareste pidusöök» (2005). Lähiaastail peaksid ilmuma ka edasised osad: «Tants lohedega», «Talve tuuled» ja «Unistus kevadest».

Kuna tegu on silmatorkavalt mahukate romaanidega, kulub kogu sarja eestindamiseks umbkaudu viisteist 450-leheküljelist tüsedat köidet; enamikus riikides, kus sarja avaldatakse, on Martini telliskiviromaane kaubanduslikel ja trükitehnilistel põhjustel samuti kaheks või kolmeks köiteks lahutatud.

Hoiame pöialt, et kirjastusel Varrak jätkuks selleks jaksu ning järjekindlust ja et kohalik ulmelugeja Martini epopöa heatahtlikult vastu võtab.

Martini teoste mahukus võib tõsisema lugeja ära ehmatada, äkki jälle pelka sõnavahtu täis ning raha pärast nii paksuks kirjutatud. Kuid see kahtlus on asjata. Pigem on George R. R. Martini stiil hästi napp, kirjanik ei moluta ega venita, tal lihtsalt ongi hästi palju öelda ja jutustada.

Kirjanik maalib meile detailirohke ja samas laiahaardelise pildi Westerose mandri Seitsme Kuningriigi võimuvõitlustest, sõdadest, intriigidest, reetmistest ja kõigest muust seesugusest inimloomusele äärmiselt omasest. Martini teostele on omane peategelaste rohkus, kelle silme läbi see võimu ja vägivalla saaga meieni tuuakse, mis omakorda muudab selle tegevuspaiga tõeliselt panoraamseks ja täielikuks.

Seitsme Kuningriigi maailm meenutab üsna silmatorkavalt meie enda Lääne-Euroopa keskaega, enim puutepunkte on vahest Inglismaa ajaloo ning iseäranis just Rooside sõdade ajastuga.

Martini võimuvõitlust pidavad suguvõsad (tegelikult küll osa neist) kannavad nimesid Stark ja Lannister, ajaloos sõdisid omavahel Yorkid ja Lancasterid.

Ning sarnaseks võrdlusmaterjaliks on ainest küllaga. Nagu mainitud, on võimu ja ellujäämise nimel verist ja julma võitlust pidavaid dünastiaid ja kildkondi palju rohkem, nagu päris eluski.

Põhiline, mis George R. R. Martini romaane suurest osast muust fantaasiakirjandusest eristab, on äärmine realismitunnetus, see on nagu päris maailm, kus maagiat, elusaid surnuid, lohesid ja muud fantastikale iseomast leidub näpuotsaga ning see ei sega meid seda maailma ja neid tegelasi uskuma jäämast.

Nagu päris

Samuti eristub romaanitsükkel ehk sellegi poolest, et ükski tegelane pole paha ja kuri lihtsalt niisama, Seitsme Kuningriigi ülikud ja võimukandjad teevad omi musti tegusid lihtsalt vajadusest jääda ellu, jääda võimule.

Ka ei ole kirjanik selgelt eristanud positiivseid ja negatiivseid kangelasi, paljud lugejale sarja alguses sümpaatsete ja õilsatena näivad karakterid omandavad tsükli arenedes vastikuid iseloomujooni ning mitmetel algul närukaeltena tunduvatel tegelastel ilmneb süžee arenedes inimlikke ja positiivseidki iseloomujooni ja käitumismotiive.

Kes kardab raamatust leida pikki ja igavaid lahingukirjeldusi, võib rahuneda, neid on minimaalselt, peaasjalikult näeme siiski inimeste lugusid, nende elusaatuste traagilisi põimumisi, armastust, vihkamist, vanadest sõpradest ärapööramist ja uute leidmist.

Lastele ei soovitata

Küll peab hoiatama, et väga noortele lugejatele (suurest hulgast eelteismeeas lapstegelastest hoolimata) kirjanikku vast soovitada ei maksa. Verd, vägivalda, intsesti, julmust, erinevaid võikaid tapmisi ja piinamisi ning kõige selle detailset kujutamist on George R. R. Martini raamatutes vägagi ohtralt. Täpselt nagu keskaegses maailmaski.

Kuid sellest hoolimata ei ole kirjaniku näol tegu kalgi ja südametu jutuvestjaga, tema maailmas on iseenesest mõista ka helgeid hetki, kauneid emotsioone, mis, tõsi küll, pikalt ei kesta. Lugejale armsaks saanud tegelasi notitakse kõige julmemal kombel maha ilma igasuguse mõõdutundeta, sellegi poolest erineb autor harjumuspäraseks saanud meelelahutuskirjandusest – tegelased, keda lugeja eeldab ellu jäävat tsükli lõpuni, tapab Martin kiretu julmusega täpselt siis, kui need veretööd konkreetse tegelaskuju vaenlastele vajalikuks osutuvad ja võimalikuks saavad.

Ülivõrrete puistamine võib lugeja ettevaatlikuks teha, kuid siin ja praegu on need lihtsalt täiel määral omal kohal. Sarja populaarsus inglisekeelses maailmas ja paljude tõlgete läbi ka mujal maailmas on selle parimaks tõestuseks. See on võrratu avaraamat sarjale, mida iga ulmehuviline lihtsalt peab lugema. Ja miks mitte ka ulmekaugem raamatuhuviline, sest otsest ulmeatribuutikat, mis paljusid ehk eemale peletab, on selles sarjas üsna napilt.

Ning eskapismina on see lugu oma panoraamsuses ja samas detailsuses ning äärmiselt realistlikus ja inimlikus võtmes lihtsalt täiuselähedane.

Raamat

George R. R. Martin

«Troonide mäng» (1. osa)

«Jää ja tule laulu» sarja esimene romaan

tlk Mario Kivistik

Varrak 2006