Justiitsminister Rein Lang rõõmustas meid 26. oktoobril uudisega justiitsministeeriumis valmivast eelnõust.

«Seaduseelnõu põhisisu on see, et sotsiaalse vaenu õhutamine, õigem oleks võib-olla öelda vaenu õhutamine üldse, muutub kriminaalõiguslikult karistatavaks mitte ainult füüsilise isiku poolt tehtud tegude suhtes, vaid ka juriidilise isiku poolt tehtud tegude suhtes.

Samal teemal: Oht riigi kaitsevõimele (17) Sõnamõrtsukad sõnatuks (87)

Samuti näeb justiitsministeerium, et tuleks tagasi tuua antud tegude uurimisalluvus Kaitsepolitsei alluvusse,» selgitab Lang. Justiitsministri initsiatiiv ei piirdu ühe seadusega. Lang: «Justiitsminister ja tema meeskond soovib muuta nii karistusseadustikku, elektroonilise side seadust kui ka uurimisalluvust.» (riigikogu infotunni stenogramm)

Seega on tegemist kompleksse programmiga, mis oluliselt muudab Eesti õigusruumi sõnavabaduse valdkonnas.

Puudulik analüüs

Kuna see plaan tundus mulle vastuolulisena, mõnest küljest isegi ohtlikuna ühiskonna demokraatlikule arengule, esinesin hoiatusega, mis ei jäänud märkamatuks.

Oma vastuses ei pidanud justiitsminister paraku sisulist arutelu vajalikuks; selle asemel tegi ta märkusi ja oletusi siinkirjutaja kohta: «Lotman ei ole ilmselt kursis Eesti põhiseadusega, mis sätestab ka õiguse oma au, väärikuse ja hea nime kaitsele... Lotmani seisukohad on kantud pigem tema piiratud võimest juriidilisest probleemist aru saada...» (PM Online 28.10.).

Võttes need märkused tänuga vastu, avaldan lootust, et justiitsminister on neist vigadest prii: ta tunneb Eesti põhiseadust ja tema juriidilised võimed on piiramatud. Arusaamatuks jääb siiski, mis takistab tal oma teadmisi ja oskusi rakendamast.

Ei saa ju pidada juriidiliseks argumendiks, «et Eestis on tõesti väga suureks probleemiks kujunenud anonüümne neti kaudu kommenteerimine».

Kus on probleemi juriidiline analüüs? Mida tähendab nt «üldse vaenu õhutamine»? On see uus juriidiline mõiste? Millised on «üldse vaenu õhutamise» tehiolud? Mille alusel otsustab Rein Lang, et anonüümne kommenteerimine on kujunenud suureks probleemiks?

Argumentatsiooni puudumist asendab justiitsminister vassimisega. Riigikogus rääkis ta sotsiaalse vaenu õhutamisest, Postimehele vastates aga õigusest au, väärikuse ja hea nime kaitsele. Ei pea vist eriti pädev jurist olema mõistmaks, et need on sootuks erinevad asjad.

Väljendusvabaduse garantii

Enne kui räägime sõnavabadusest ja väärikusest, tahan endale lubada ühe kõrvalepõike selgitamaks, miks võtan seda teemat nii isiklikult. Olen korduvalt juhtinud ametiisikute, ka tollal värske justiitsministri Rein Langi tähelepanu faktidele, kuidas võõrriigi propaganda kasutab internetti imbumaks Eesti inforuumi. Kuid ka halvas unenäos poleks ma ette näinud, et need hoiatused võivad olla sõnavabaduse piirangu ajendiks.

Väljendusvabaduse säte on fikseeritud Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 45.

«Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole.»

Väljendusvabadus on garanteeritud kui fundamentaalne normatiiv, millele on aga kitsendused.

Nende rakendamisel tuleb lähtuda nn proportsionaalsuse printsiibist, mis maakeeli tähendab, et need kitsendused peavad olema juriidiliselt ja sotsiaalselt põhjendatud.

Justiitsministri sõnavõttudes võib aga jääda mulje (loodan, et ekslik), et just need kitsendused on prevaleeriva tähtsusega, sõnavabadus aga teostab end ruumis, mis jääb järele pärast nende kitsenduste rakendamist.

Eesti õigusruum ei eksisteeri vaakumis, see on integreeritud ülemaailmsesse ja üleeuroopalisse õigusruumi. Pean silmas ennekõike Euroopa inimõiguste hartat (sõnavabadust käsitlevat artiklit II-11) ja inimõiguste ülddeklaratsiooni (art. 19).

Mõlemas dokumendis on läänemaailma arusaamadele vastavalt sõnavabadus fikseeritud fundamentaalse põhimõttena ning need formuleeringud ei sisalda mingeid kitsendusi. See loomulikult ei tähenda, et laim ja difamatsioon on lubatud, vaid seda, et vastavad regulatsioonid on fikseeritud konkreetsete seadusnormide, mitte universaalsete põhimõtete tasemel.

Eriti huvitav on minu meelest inimõiguste ülddeklaratsioon, mis sätestab inimese põhiõigusi (sh sõnavabadust) inimese au ja väärikuse tagatistena. Kui minu piiratud arusaam nendest dokumentidest on kas või osaliselt õigustatud, siis inimese au ja väärikuse seisukohalt on sõnavabaduse piiramine ohtlikum kui selle kuritarvitamine.

Inimõiguste piiramine

Ei taha pretendeerida üldiste reeglite formuleerimisele, kuid minu sisetunde kohaselt kujutab justiitsministri kava anda kaitsepolitsei pädevusse otsustamine inimese au ja väärikuse üle suuremat ohtu ühiskonnale kui mingi emotsionaalselt ja intellektuaalselt ebaküpse koolipoisi anonüümne üleskutse minu rahvusest inimeste ahju ajamiseks.

Justiitsministri plaanidel on veel üks potentsiaalselt ühiskonnaohtlik aspekt. Laiendades kaitsepolitsei sfääri, plaanib justiitsminister kitsendada politsei pädevust.

Millega on see põhjendatud? Kas politsei on halba tööd teinud või minister lihtsalt ei usalda teda? Pole vaja eriti lennukat fantaasiat kujutamaks ette, milline ühiskondlik viha kerkib kapo vastu, juhul kui too tõesti hakkab massiliselt sekkuma infovälja. Kaitsepolitseil on tähtsamaid ülesandeid ja ma ei näe põhjust, miks peab õõnestama ühiskonna usaldust tema vastu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.9