Viimastel päevadel on Eesti saanud vatti «kolmelt hommikumaa targalt», nii on Eesti kodakondsus- ja keeleseadust kritiseerinud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) president René van der Linden, ÜRO eriraportöör Doudou Diene ja Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik Thomas Hammarberg.

Mis on lahti? Kas tõepoolest on Eesti vastu alanud massiline kampaania ka lääne poolt ja lõpuks on Moskval õnnestunud lääne kätega Eestile survet avaldada?

Samal teemal: Van der Linden soovitab Ergmal oma ametlikku arvamust uurida Eurovolinik annaks mittekodanike lastele sünnihetkel kodakondsuse ENPA president heitis Eesti aadressil Venemaale meelepäraseid süüdistusi ÜRO eriraportöör soovitas ka vene keelt riigikeeleks Kolm võõramaa integratsioonitarka õpetavad valitsusele venelastega läbisaamist

Oluline ongi siin küsimus, kuidas suhtuvad eestimaalased sellistesse raportööridesse edaspidi ja kuidas suhtuda säärastesse raportitesse ja soovitustesse üldse laias maailmas. Seda just van der Lindeni juhtumit silmas pidades.

Kui ENPA president süüdistab riigikogu esimeest Ene Ergmat sekundaarsete allikate kasutamises, siis mida arvata temast endast, kui ta viitab Mart Laariga vaieldes, et tema info, nagu ei saaks mittekodanikud kohalikel valimistel hääletada, põhineb ÜRO raportitel? Ometi on Eesti valimisseadus ja põhiseadus netis olemas, vajadusel saanuks selle ka Eesti esindusest Euroopa Nõukogu juures.

Eesti seaduste mittetundmine ja sellest lähtuvad valed näpunäited sunnib meid kahtlema kõikides järgmistes raportöörides, kes ei pruugi üldse olla Eesti suhtes pahatahtlikult meelestatud. Siin tegi van der Linden oma järeltulijatele küll karuteene – selle asemel, et panna Eesti senisest rohkem juurdlema inimõiguste üle (oletatavasti oli see tema visiidi eesmärk), tekitas ta meis hoopis tõrjuva hoiaku. Ning kui samad ja samasugused raportöörid jagavad õpetussõnu muudel riikidele, kas ei pane meid Eestis toimunu veidi kahtlema ka nende pädevuses muude riikide kohta.

Eestit kritiseerinud Amnesty International ja Hammarberg on kritiseerinud ka inimõiguste olukorda Tšetšeenias. Kuid kui samad tegelased esitavad Eesti kohta ekslikke raporteid, siis miks peaks olema usaldusväärne nende kriitika Tšetšeenia aadressil? Kust saaks Eesti võtta tõsiseltvõetavaid raporteid Tšetšeenia kohta, kui needsamad koostajad on eksinud Eesti enda suhtes?

Kritiseerijate eksisammud tähendavad, et inimõigused muutuvad suhteliseks kaubaks – kindlaid inimõiguste kriteeriume ei ole võimalik kehtestada, kui vastavad raportid on ekslikud.