Mihklipäevases Postimehes oli Venemaa järjekordseid ajaloovalesid kommenteerides välja öeldud mõtlemapanev väide: 1944. aasta sõjasündmused, iseäranis Sinimäed, on meie nõrk koht eelkõige seetõttu, et me ise oleme oma hinnangutes kõhklevad.

Enam-vähem samal seisukohal on ka tsiteeritud juhtkiri, leides, et ausameelsed eesti mehed «meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses».

Väide tahab kommenteerimist. Esiteks ei meelitanud keegi eesti mehi kahurilihaks, veel vähem kaotusele määratud võitluses. Üleskutse üksmeelselt relvile tõusta tegi Jüri Uluots, kes ütles selgelt välja, et eesmärgiks on hoida Eesti pind kommunismist puhas kuni sõja lõpuni. Teisisõnu – kuni Saksamaa lüüasaamiseni.

Mida see meile ütleb? Ütleb, et uskudes Atlandi hartasse kirja pandud sõnu, loodeti, et lääneriigid kauplevad Stalinilt pärast Hitleri purustamist välja Balti riikide taastamise. Selle juures tundus olevat esmatähtis, kas Punaarmee on need riigid selleks ajaks hõivanud või mitte. Terve mõistus ütles: mis hundi suus, see hundi kõhus. Kuni pole suus, on kõik veel võimalik.

Väita, et selliselt mõtestatud võitlus Punaarmee vastu oli ette kaotusele määratud, on tühi tagantjärele targutamine. Mitte keegi ei oska öelda, kuidas oleks Jaltas sõlmitud kokkulepetele mõjunud see, kui Baltimaad oleks konverentsi ajal ikka alles vallutamata olnud.

Selline asjade käik pole hullumeelne luul. Kuramaa ju jäigi vallutamata, ja seda ründas Punaarmee raevukalt, ehkki sellel Berliini hõivamisele ja Saksamaa purustamisele enam mingit mõju ei olnud.

Minagi ei taibanud kaua, mis mõte Kuramaa tapatalgutel õieti oli. Vastus on tegelikult lihtne: vaid territooriumi praktiline okupeerimine andis Stalinile enam-vähem kindla garantii, et maa ka talle jääb.

Ainult nõnda langesid ära igasugused häirivad stsenaariumid. Näiteks et sõja lõppedes lehvivad Vilniuses, Riias ja Tallinnas rahvuslipud ja ametis on rahvuslikud valitsused, kes on pealegi viimasel hetkel jõudnud Saksamaale sõja kuulutada. Sellises olukorras olnuks Rooseveltil võrdlemisi raske «onu Joega» reaalpoliitikat harrastada, vaid tulnuks ka Atlandi harta ideaalidest kõnelda.

Eelöeldust järeldub midagi ülimalt olulist: Sinimägedes võitlesid mõlemad pooled Eesti ja just nimelt Eesti pärast. Punaarmee eesmärgiks ei olnud Sinimägedes mitte Saksamaa purustamine, vaid Eesti hõivamine. (Sama kehtib Kuramaa ja Läti kohta.) Eesti sõdurid tegid kõik, et säilitada kas või mikroskoopiline lootus iseseisvuse taastamisele, Stalin tegi kõik, et lootus eos kustutada.

Muide, ta polnud ka Eesti hõivamise järel päris kindel. Sestap käskis ta suurema osa Setumaad Vene NFSV külge õmmelda – mine tea, viimati tuleb Eestist siiski kas või vormiliselt iseseisev riik teha.

Sellised on ajaloolised tõsiasjad, ja veider on väita, et kui me neid tõsiasju tunnistame, siis «üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad». Esiteks, tõde ei ole «seisukoht». Teiseks, tõde ei saa olla mittekaitstav.

Me ei tohi ennast asetada koolitundi hilinenud nagamanni olukorda, kes luuletab kokku võimalikult usutava hädavale. Me ei pea, müts näpus, sakslastelt ja venelastelt pidevalt vabandust paluma, et me neil jalus oleme. Meil on õigus oma ajaloole! Ärgu tulgu meie õue peale kaklema – see on ainus, mida me palume.

See kõik kõlab pateetiliselt ja propagandistlikult, kuid on tegelikult täiesti pragmaatiline. Oma ajalugu ei ole mitte ilu-, vaid tarbeasi. Me vajame seda.

Lõpuks, ei maksa alahinnata Lääne inimeste mõistmisvõimet. Kes mõista ei taha, nagu Schröder või van der Linden, nendega pole midagi teha. Kuid kes tahab, see saab väga hästi aru, et Sinimägedes ei sõditud Saksamaa, vaid Eesti nimel.