Lasnamäe Citymarketi esimene külastaja Anna väljus pärast poolteise tunni pikkust shoppamist õnnelikult hiidpoest

Seejärel võtsime märkamatult talle sappa. Just sedasi sukeldus Postimees eile Mustakivi teel avatud Centrumi kaubanduskeskuse 20 000 ruutmeetri suuruse hiidpoe lainetesse.

Midagi erilist Mustakivi hiidpood endast ei kujuta. Ikka samasugune hiidhall, nagu neid Tallinnas juba küllaga leidub. Ainult et siin tervitab kõiki sinise tuttmütsiga mammutipoiss. Esimene ostja kannab valget jopet ja prille ning liigub mõõdetud sammul.

Hakatuseks uurib esimene ostja Juissi mahlajooki. Pakilt võib lugeda, et joogi saamiseks on segatud hulk asju kokku, nende seas ananassi- ja pirnimahla kontsentraat ning suhkrulahus. Pärast väikest arupidamist asetab esimene ostja mahlajoogi paki ostukorvi. 6.90. Läks lahti!

Lõputud külmletid. Kanad, broilerid, kalkunid. Kõik sirges rivis, kõigil jalad kombekalt kõhule kronksu tõmmatud. Hakkliha, igat sorti külmutatud hakkliha. Kõvad nagu briketid.

	REKLAAM

Härjanurme kalandustalu rasvased karpkalad ja forellid maigutavad suud ja vahivad tuimal pilgul esimest ostjat, kes nende nina alt mööda jalutab. Vaevalt nad oskavad aimata, et ka nende elul on kindel hind. Karbikilo eest küsivad kaupmehed 62 krooni, naabrimeeste elu on tüki maad kallim. Forellikilo eest küsitakse juba 87.90.

Helepunased lõhefileed, hõbedased koha- ja forelliseljad, mis jäärüsast vaevalt välja küünivad. Nagu neiu põlv veidi üles kerkinud seeliku alt. Just niipalju, et isu äratada. Kõik see läheb sujuvalt üle lõputuks pärisliha letiks.

Lihamaailma kohal troonib suurel fotol noor, kuldse pluusiga naine. Parem käsi hakklihamasinal, vaatab ta ostjatele häbitult silma. Tema sõnum on üheselt selge - tulge ja võtke, ning te ei kahetse. Naise rind on sama kõrge nagu sibulad tema ees laual.

Vasikarind on helepunane, õrnalt valkja tooniga. Selle kõrval toretsevad veise veripunased abalõigud. Siis tulevad veidi tõmmumad piprapihvid jne jne, kuniks algab hakkliha pärusmaa. Lõputute palmikutena, üks heledam, teine tumedam, voogavad nad müüjaneiusid ostjatest lahutavas letis.

Ometi valib esimene ostja hoopis Adaveres tehtud pikad frankfurteri viinerid. Ja mitte juhuslikult. Just neid soovitavad kaupmehed ühes Nõo sardellide ja Rakvere viineritega täna osta. Aga mitte ainult.

Pärast väikest ringi vajutab esimene ostja taas järjekorramasina helerohelisele nupule. Seekord selleks, et võtta kangi Võru lihatööstuses valminud Moskva täissuitsuvorsti.

Lõputust majoneesimerest äratab esimese ostja tähelepanu suur, helekollase korgiga Felixi majoneesipudel. Esimene ostja loksutab pudelit, seejärel uurib tähelepanelikult korki. Aga ei võta.

Küll tõstab esimene ostja pikemalt mõtlemata kärusse kaks pakki Farmi piima. Puuviljamaailma lagi on roheline nagu kusagil metsas.

Esimene ostja valib pakutavast küllusest kõigest kimbu Costa Rica banaane. Järgmisena maanduvad esimese ostja kärusse Kadariku talu hapukapsad. Sellega on toidukaupadele joon alla tõmmatud.

Mida esimene ostja ei tõstnud oma ostukärusse? Ei tõstnud ta sinna helesinist patja, ei tõstnud ka potti helepunaste flamingolilledega, ei ostnud isegi poolringikujulist kookosest jalamatti, ka mitte ilusaid musti nahast kindaid ja kastanpruuni korvi, kuigi katsus neid päris tükk aega, proovis pehmust või karedust, kuidas kunagi, nuusutas nende lõhna, vaagis sageli õige pikalt erinevate nurkade alt.

Esimene ostja isegi ei vaadanud erinevaid sushikomplekte, mille eest küsitakse 63 kroonist alates 118 kroonini välja, ta ei tundunud huvi ei alkoholi- ega tubakamaailma vastu.

Isegi maksapasteet shampinjoni ja kurkidega jättis ta ükskõikseks. Õigupoolest ei tundnud esimene ostja huvi enamiku kaupade vastu. Kõike seda, mida Lasnamäel ühe katuse all pakutakse, ei jõua väeti inimene korraga kuidagi hoomata. Isegi kui väga tahaks.

See pole mingi meri, mis eile Lasnamäel avanes, see on lausa ookean. Lugesin naljaviluks kokku, mitme võimaluse vahel tuleb Lasnamäe hiidpoodi saabuval kundel valida.

Tulemus on järgmine: 132 erinevat valget viina, 90 positsioone jäätist (lisaks muidugi suuremad või väiksemad pakid), 27 viineri- või sardellivõimalust, 19 sorti kondoome.

Kui esimene ostja poolteist tundi pärast ostukeskuse avamist kassa ette jõuab, klõbistab kassaneiu talle arveks kõigest 150 krooni. Retke pikkust ja ostukäru sisu arvestades võinuks see märksa suurem olla.

Kuigi eilsel avamispäeval lubas Citymarket iga sajanda ostukorvi ise kinni maksta, pidi hiidpoe esimene kunde seda paraku ise tegema. Ei mingit kingitust. Keegi peale Postimehe ei pannud teda lihtsalt tähele.

Esimene ostja laadis oma ostud suurde kollasesse kilekotti ja astus hiidpoe uksest välja. Nüüd astusin talle juurde. Esimene ostja kergitas kulme.

«Anna on mu nimi.»

Anna elab Pae tänaval Dvigateli juures ja töötab Mustamäe tööstus-hariduskeskuses korrapidajana. Anna naeratab ja ütleb, et talle lihtsalt meeldib shopata. Seejuures pole üldsegi oluline, kus. Anna jaoks on terve Tallinn üks suur pood, kus kolamas käia.

«Mustakivile ja Laagnale paneb see küll põntsu,» seletab staažikas kaubandustöötaja mulle hiidpoe ukse all.

Midagi pole parata. Maailm muutub üha väiksemaks, poed selles aga suuremaks. Selline on juba aja märk.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.83