Kahe astme kohtutes, kus Anatoli süüasja arutati, olid tähtsaks tõendiks DNA-ekspertiisid. Maa- ja ringkonnakohus hindasid neid risti vastupidiselt. Peale jäi ringkonnakohtu arvamus, sest vaatamata prokuröri kassatsiooniprotestile ei võtnud riigikohus asja menetlusse. Räige veretöö 2005. aasta suveõhtul kutsuti politseinikud ühte väikesesse alevikku, kus ühes korteris lamas 69-aastase Jevdokia (nimi muudetud) arvukate noahaavadega surnukeha. Politseinikud võttis vastu 68-aastane, hüübinud verega määrdunud Jekaterina (nimi muudetud). Juua täis Jekaterina süüdistas veretöös endast paarkümmend aastat nooremat Anatolit ja juhatas politseinikud tema koju. Kodus joomast pead välja maganud Anatoli käed pandi raudu. Tõsi, Anatoli polnud ingel. Vene ajal oli ta huligaansuse, röövimise ja raskete kehavigastuste tekitamise eest kolm korda vangis istunud, Eesti ajal aga väärtegude eest mitu korda trahvi saanud. Anatoli oli töötu, ent õnnelikus abielus. Abikaasa väitel jõi ta paar korda aastas ja võis ropult sõimata, kuid mitte tappa. Anatoli sõnul on ta 15 aastat joonud ja proovinud ka süütevedelikku. Mõrvapaigast võeti kaasa viinapitsid ja seitsmesentimeetrise teraga valge peaga nuga. Eksperdid leidsid veriselt noateralt Jekaterina, käepidemelt aga tapetud Jevdokia DNA-d. Mingeid jälgi, et nuga oleks käes hoidnud Anatoli, polnud. Anatoli eitas ka ise veretööd. Ta rääkis: «Minul ühegi naisterahvaga konflikti polnud. Ma ei löönud ega solvanud kedagi. Istusime viisakalt ja sõime. Kõik oli rahulik. Ka naiste vahel tüli polnud. Kui mina lahkusin, olid kõik elus ja terved, laipu ma ei näinud. Mul polnud põhjust kedagi tappa. Ma ei tea, kes seda teha võis.»
Anatolile esitati süüdistus Jevdokia tapmises ja Jekaterina tapmiskatses. Süüdimõistmise korral ähvardas teda 8- kuni 20-aastane või eluaegne vanglakaristus. Kõik selle kriminaalse loo kolm peategelast olid Jevdokia mõrvapäeval sidruniodekolonnist maani täis. Juba varahommikust peale. Purjus oli ka hilisem peatunnistaja Veera (nimi muudetud), kellega Anatoli hommikul Jevdokia pool käis. Ähmased tunnistused Anatoli ja Veera läksid Jevdokiale head tegema. Küsima, kas õmblustöös osav Jevdokia ei tahaks mõnd kotti humanitaarabist saadud riietega. Jevdokia tahtis. Pärast seda vedasid Anatoli ja Veera riidekotid Jevdokia poole. Et mitte tänuvõlglaseks jääda, kostitas Jevdokia külalisi odekolonniga, mille ta poest võlgu võttis.
Tõsteti pitsi, aeti juttu. Kella 11 ajal läksid Veera ja Anatoli ära. Anatoli alibit kinnitas lisaks Veerale veel üks tunnistaja, kes nägi Anatolit oimetuna Jevdokia kodumaja lähedal põõsastes vedelemas. Too tunnistaja ajas Anatoli üles ja käskis tal koju magama minna. Seda Anatoli nähtavasti ka tegi, sest õhtul olnud tal tunnistajate sõnul selgem silmavaade ja teised riided.
Kuid sama tunnistaja käis ka Jevdokia pool, kus nägi-kuulis naist diivanil norskamas ning purjus Jekaterinat toolil istumas. Õhtupoolikul märgati aga, et Jevdokia alati avatud uks ja õhuaken on kinni. See oli väga tavatu. Veel hiljem nägi üks tunnistaja verise rinnaesisega Jekaterinat, kes kutsus teda Jevdokiat vaatama. Et kas naine on surnud. Oligi.
Seega kõik, kes võisid Jevdokia mõrvapäevale ja temaga koos olnute tegemistele mingitki valgust heita, andsid ähmaseid ja suure ajanihkega tunnistusi. See oli mõistetav – enamjaolt olid tunnistajad töötud joodikud, kes kella ei vaadanud, sest tegelesid oma hädaga – otsisid raha odekolonni jaoks ja jõid. Süüta süüdlane Ajal, mil uurimisorganid Anatoli süüd tuvastasid, istus tema vangikongis ja tüütas prokuröri oma küsimustega: miks usutakse üksnes Jekaterinat ja miks ei kontrollita seda, kas mitte naised omavahel ei kakelnud? «Teil on kogu süüdistus valge niidiga kokku traageldatud,» kirjutas Anatoli prokurörile. «Kui teil on ükskõik, peaasi, et keegi istub, siis minule see pole ükskõik. Mina ei taha istuda võõra kuritöö eest…» Pärast pooleaastast ootamist esitati Anatolile süüdistus Jevdokia tapmises ja Jekaterina tapmiskatses. Kohut peeti 2006. aastal. Küsimusele, mis võis olla Jevdokia mõrva motiiv, vastas Anatoli: «Ei oska öelda – varastada polnud talt midagi. Ehk käis seal keegi, kellele ei antud peaparandust… Mina võin räusata ja solvata, aga mitte noaga lüüa – see pole minu loomuses. Äkki Jevdokia ja Jekaterina lõid teineteist?»
Harju maakohus seda juttu ei uskunud. Kuigi tapariistal, valge peaga noal, polnud Anatoli DNAd, järeldas kohus, et see kadus Jekaterina pussitamise ajal. Anatolit karistati 12-aastase vangistusega. Talt mõisteti välja Jevdokia matustele kulunud raha ja kohtukulud – kokku ligi 58 000 krooni.
Anatoli ja talle riigi määratud kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann olid pettunud ja kaebasid edasi. Tallinna ringkonnakohus mõistiski Anatoli õigeks. Kohtu hinnangul on selles kriminaalasjas ainus tõene fakt politseinike ettekanne. See, kus kirjas, et leiti eaka naise külm, koolnulaikudega surnukeha. Kõigel muul on kohtu hinnangul küsitav väärtus.
Kohus otsustas, et inimest ei saa süüdi mõista üksnes ebausaldusväärsete ütluste põhjal. Lisaks jäi ringkonnakohus seisukohale, et DNA puudumine noalt ei kinnita inimese süüd, vaid hoopis kummutab selle. 520 päeva vanglamüüride vahel veetnud Anatoli sai vabaks, lisaks valuraha. Kohtukulud jäid kuni tegeliku mõrtsuka leidmiseni riigi kanda. Alusetu vangistus läheb kalliks • Alates 1998. aastast on alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi välja makstud 21,79 miljonit krooni hüvitisi. • Hüvitist makstakse seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, mil isikult oli vabadus võetud. • Päevamäära aluseks on vabastamise päeval kehtinud miinimumpalk. Hüvitiselt arvutatakse maha tulumaks. Makstud hüvitised: • 1998 – 1,04 miljonit krooni (päevamäär 252 krooni) • 1999 – 2,72 (287) • 2000 – 0,86 (322) • 2001 – 1,23 (371) • 2002 – 3,46 (427) • 2003 – 3,79 (504) • 2004 – 2,28 (574) • 2005 – 2,17 (623) • 2006 – 1,82 (700) • 2007 (7. augustini) – 2,42 (840) • Hüvitist saanud inimesi: • 2003 – 106 • 2004 – 77 • 2005 – 70 • 2006 – 57 • 2007 (7. augustini) – 44 Allikas: rahandusministeerium
|
