Alar Sikule lennujaama vastu tulnud sõbrad olid talle kaa­sa võtnud juustu, marineeritud kur­ki, musta leiba, vors­ti ja Eesti õlut. Esialgu tundis ta huvi vaid vorsti ja õlle vastu. Foto: Toomas Huik

Kõhklesite enne ekspeditsiooni algust üsna kõvasti, kas üldse minna. On sellist tunnet ka varem olnud?

Mägedesse lähen alati kahtlevalt. 8000-meetrise mäe tippu minek on suuresti õnne küsimus. Kõige rohkem peab olema õnne ja ilma. Läksin ka Everestile kahtlevalt ja minu meelest on see ka õige.

Seekord polnud teil ei õnne ega ilma?

Kõige rohkem tegi kurja ilm. Kuni baaslaagrini läks aga kõik hästi. Kõndisime sinna kaheksa päeva ja aklimatiseerusime mõnda aega. Esimesse laagrisse minnes tuleb ületada ohtlik jäämurd. Kuna olime üks esimesi gruppe, rajasime teed kuni jäämurru lõpuni, kuid see lõppes minu jääprakku kukkumisega.

Kui tõsine kukkumine oli?

Üpris ränk. Kukkusin viis meetrit prakku, mis oli 30 meetrit sügav, ja rippusin seal 20 minutit. Olime Tarmo Rigaga kahekesi köies ja Tarmo ei jõudnud mind üksi välja tõmmata. Ootasime, millal teised järele tulid, ning siis tõmmati mind nelja mehega üles.

Olete te varem niimoodi kukkunud?

Niimoodi ei ole. Olen prakku kukkunud, aga alati ise välja saanud. See oli tegelikult üks paras katsumus.

Kuidas see välja nägi – teie rippusite ja Tarmo Riga hoidis teid köiega üleval?

Oleme omavahel alati köiega ühendatud. Oleksime pidanud olema kõik ühendatud, aga olime Tarmoga kiiremad ja läksime ees teed rajama.

Õnneks järgisime kõiki alpinismi reegleid, sõlmed olid korralikult kinnitatud, tänu millele hoidsime õnnetuse ära. Tavaliselt olen saanud välja ise Aga see oli kiire kukkumine laia prakku, ennast ma aidata ei saanud. Olin päris hingetu, kui mind välja tõmmati.

Sobimatu küsimus, aga on siis jääpraos selline helesinine maailm nagu filmides nähtud?

On tõesti! Vaatad seal alla, ripud ja mõtled, et kas köis peab vastu või mitte. Jääprao lõpp läheb kitsaks ja kui kukud, siis lämbud. Jube vastik.

See aga ei jäänud teie ainsaks kukkumiseks.

Käisime baasis ja siis läksime läbi jäämurru uuesti esimesse laagrisse ja hakkasime panema köisi esimese ja teise laagri vahele. Köite panek tähendas seda, et kümme tundi järjest peab olema 70-kraadisel seinal ja panema köisi. Siis kukkusin ka viis meetrit nõlvast, sest üks kinnitus tuli lahti, teine pidas. See oli kergem kukkumine. Kui kõik kinnitused lähevad lahti, siis on kutu, kukud 200 meetrit.

Mägi andis ka kolmandat korda märku.

Jõudsime teise laagrisse. Enesetunne oli väga hea. Mõtlesin, et teeme kohe ka kolmanda laagri ja võtame tipu. Sama tunne oli Tarmol. Hommikul tegime 200 meetrit lõiku teise ja kolmanda laagri vahel, siis tuli ette üks viiemeetrine jääsein. Meil lõppesid kinnitused ja köis. Tarmo pani veel ühe kinnituse pehmesse lumme ja ütles, et sellele ei saa loota.

Saulius pani ka ühe kinnituse ja ütles mulle, et mine alla, laskume tagasi teise laagrisse, praegu edasi minna ei kannata. Küsisin veel, et kas kinnitus peab, Saulius vastas, et peab.

Ma ei jõudnud veel köit koormata, kui juba läks kinnitus lahti ja kukkusin jääseinast alla. Sain kassi jääkonaruse taha pidama, muidu oleks teised mehed tulnud mulle kõik selga.

Seal ka teie tippujõudmise soov kustus?

Põlv sai viga, tulime baasi ja tundsin, et mägi ei taha mind. Kolm kukkumist – kolm märki. Ainus lootus oli sakslaste grupp, mille ees naiste absoluutne tipp Gerlinda Kaltenbrunner. Tarmo ja Darius otsustasid minna. Kolmanda laagri poole minnes käis raksatus. Gerlinda kamandas kõik laviini pärast alla. Ise läks tippu, teised ei riskinud.

Kui lähedalt teist laviin mööda läks?

Baaslaagri juures on kohe kaks 8000 tippu, ümberringi veel alla 8000 tippe. Kui lund sadas, siis ainult mürises – laviinid järjest. Tarmost ja Dariusest läks laviin lähedalt mööda, nii et Darius jäi isegi natuke laviini sisse.

Kui läksime ükskord köisi panema, tuli laviin ülevalt poolt esimest laagrit, nii et jooksime 100 meetrit allapoole ja saime ainult lumetolmuga kokku.

Kas jääb kripeldama, kui naine tipu ära teeb?

Mägedes ei ole üksteisele ära tegemist. 8000 tipu vallutamine pole meeskonna, vaid meeskondade töö. Paljudes asjades on naised tugevamad. Gerlinda on professionaal. Naiskangitõstja teeb ka mulle ära, sest ta on proff, aga meie amatöörid.

Kuidas teil endal tervis on? Peale selle, et olete 15 kilo alla võtnud?

Tervis on väga hea. Piisab, kui oled 5000 meetri kõrgusel, söö palju tahad, ikka kõhnud.

Kumb tagasitulemine oli parem, Everesti vallutajana või nüüd, hea meel, et hing sees?

Mägedest on alati hea tulla. Ega seal pole hea olla, seal on üks suur vindumine ja vaevlemine. Miks ma ei võiks minna Kanaaridele päevitama Ma ei tea, miks ma seda teen. Aga inimene peab saama aeg-ajalt vintsutada, et vaadata seejärel maailma hoopis teise pilguga.

Sikk andis Postimehele intervjuu öösel vastu esmaspäeva, pärast südaöö paiku lennukist maha astumist, kui sõbrad teda kodulinna Võrru viisid. Siku tervitamiseks avati Võrus veel öösel kell 3.30 ka ta lemmikkoht Võhandu Trahter.

Ekspeditsioon

Pakistani Karakorumi mäeahelikus asuva 8035-meetrise Gasherbrum II («Helendav sein») tippu püüdsid jõuda:

Saulius Vilius, Alar Sikk, Tarmo Riga ja Darius Paulauskas ja arst Priit Melnik.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6