Hiline hommik. Heateo Sihtasutuse vanalinna pesas laulab Norah Jones. Eelmisel päeval katki läinud laual lebavad puutumata päevalehed ja kauss plaksumaisiga.

Asutuse juhataja Artur Taevere (26) astub uksest sisse kokku lepitud ajal, näpus kotike puuviljadega, ja teeb kannutäie rohelist teed.

Pärast keskkooli õppisid Inglismaal Oxfordi ülikoolis. Mida need õpingud sulle tähendasid?

See oli osa minu elust, mis on mind hästi palju muutnud ja mõjutanud. On kaks asja, mis olid seal hästi olulised. Üks on see, et õppisin politoloogiat, filosoofiat ja majandust, kõige rohkem filosoofiat. Elasin seal kolm aastat ja kuna õpingud olid minu jaoks väga kulukad, mõtlesin, et mul tasub igal juhul neile hästi palju keskenduda.

Filosoofias oli meil mitmeid aineid, mis panid järele mõtlema, mis on elus tähtis ja mida teha. Teine ja kolmas aasta oli mõttemaailma väljakujunemise aeg. Oli mahti mõelda olulistele küsimustele.

Kooli üks roll peaks kindlasti olema inimeses maailma vastu huvi tekitamine ja talle enesekindluse andmine. Kuni põhikoolini olin väga tagasihoidlik ja enesekindlusest jäi kõvasti puudu. Aga keskkooli ja ülikooli ajal nägin, et õpetajate ja õppejõudude toetus on nii suur. See pani mind uskuma, et saan hakkama asjadega, mille kohta ma seda kunagi ei uskunud. Tulin Inglismaalt tagasi ja selle asemel et minna palgatööle, tahtsin hoopis midagi ise alustada. Uskusin, et saan sellega hakkama ja leian liitlasi.

Kuidas sai alguse idee ja tahe Inglismaale minna?

Esimene asi, mis mind selle poole suunas, olid meie kooli sõprussidemed ühe Londoni kooliga, kus minu pinginaaber Margo, kes ka Heateo Sihtasutuses töötab, üheksandas klassis kolm kuud õppis. Tuli tagasi ja rääkis, kui vaimustavalt lahe see on. See ajendas mind õppima, senimaani polnud õppimine mulle oluline olnud. Üheksandas klassis hakkasin pingutama, sest mul oli konkreetsem eesmärk. Kümnendas klassis valiti mind välja.

Londonis meeldis mulle tohutult ja hakkasin mõtlema, et võiks Inglismaale ülikooli ka minna. Kui vaatasin, et millistesse tasuks ja kuhu tahan minna, valisin nalja pärast Oxfordi välja. Tol ajal polnud me Euroopa Liidus ja kõik Inglise ülikoolid olid kallid. Mõtet oli minna ainult parimatesse. Ma ei arvanud, et mul oli palju lootust Oxfordi sisse saada. Eksamitel sain kõike pingevabamalt võtta kui inglased. Neil oli suhtumine – kui sisse ei saa, on elu läbi.

Milline oli tudengielu?

Hästi intensiivne. Pidev pidutsemine ja palju sporti. Alkoholi joodi väga palju. Esimesel aastal läksin sellega rohkem kaasa, teisel ja kolmandal enam ei viitsinud. Siis olin sõpradega, kodus, lugesin, mängisin jalgpalli. Sportimiseks olid muidugi kõik võimalused alates sõudmisest ragbi ja squash’ini.

Samal ajal on õppimine. Enamiku ajast töötad iseseisvalt – loed raamatuid, mõtled läbi, sünteesid, kujundad omad seisukohad ja kirjutad esseesid.

Seminaris on ainult kaks üliõpilast ja õppejõud. Pead suutma oma seisukohti põhjendada ja saad hästi palju tagasisidet. Loengud on vähem olulised ja loovad konteksti. Kui tahad, käid, kui ei taha, ei käi. Esimesel aastal lugesime üht Descartes’i raamatut kaks semestrit. See oli ainul 60 lehekülge pikk, aga tegelesime sellega neli kuud.

Eesti ülikooli kogemus sul siis puudub?

Ei, käisin ühe aasta Tartu Ülikoolis majandusteaduskonnas. Olin Oxfordi küll sisse saanud, aga mul polnud rahaliselt veel võimalik minna.

Kelle ukse taga koputamas käisid?

Kõikide. Mitukümmend ettevõtet, kirjutasin välismaa fondidesse, pöördusin eraisikute poole. Kuna summad olid nii suured ja mina alles 17, siis inimesed ei uskunud, et olen valmis laenu võtma ja tagasi tulles tagasi maksma. Lõpuks oli Hansapank valmis mulle kahe kolmandiku ulatuses laenu andma. Ühe kolmandiku andis üks eraettevõtja oma taskust. See oli esimese aasta raha.

Kas käisid rahasooviga ka nende juures, kellega täna koostööd teed?

Osaliselt jah. Sellest on nii kaua aega möödas. Arvan, et see on unustatud.

Laenu maksad siiani tagasi?

Muidugi.

Tulid Inglismaalt tagasi ja mis siis sai?

Pool aastat polnud päris kindel, mida teha tahan. Samal ajal arutasime sõpradega, et Eesti ühiskond on muutumas. Meile tundus, et järjest rohkem on inimesi, kes tahavad praktiliselt ühiskonda paremaks muuta. Oli tahe midagi teha, aga selleks ei leitud võimalusi. Et energia ei läheks kaduma, oli meie esimene projekt Heateo portaal, mis viis kokku abipakkujad ja abivajajad.

Esimene liitlane väljaspool sõpraderingi oli Hannes Tamjärv, kellega olin varem põgusalt kokku puutunud. Kampa tulid ka tollane Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas, Aavo Kokk Päevalehest, Ilmar Raag ETVst, tollane Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Kristina Mänd ja Linnar Viik.

Nüüd on Heateo Sihtasutuse loomisest neli aastat möödas ja väga palju on muutunud. Järk-järgult jõudsime selleni, et tahame toetada elujõulisi ja uuenduslikke algatusi, mis võiksid ühiskonda muuta. See ongi sotsiaalne ettevõtlus, mis ühendab ärimaailma ja sotsiaalsfääri. Mitmed projektid, millega oleme seotud, näiteks uuskasutuskeskus ja Terve Eesti Sihtasutus, on uut moodi lahendused, millest sünnib ühiskondlik muutus. Meie aitame neid projekte rahastada ja nõustada.

Miks sa teed just seda tööd?

(Paus.) See on parim asi, mida teha. Kui mul oleks valida ükskõik mis muu töökoht, ei valiks ma seda. Minu töö on kõige huvitavam. Teen seda koos toredate inimestega. Näeme, et saame ühiskonda samm sammu haaval muuta.

Kas Heateo Sihtasutuse juhi töö on majanduslikult tulus?

Võimaldab mul ära elada. Kui raha oleks peamine, siis võiks mujale minna ja saaks ilmselt mitu korda raha teenida. Mul ei ole majalaenu ega autoliisingut, sest ma ei saa neid asju endale lubada, ja ma ei tunne, et need praegu vajalikud oleksid.

Selgelt ei ole see tegevus, mida vabatahtlikuna teeksin. See on müüt, et inimesed, kes selles valdkonnas tegutsevad, ei saa üldse palka ja peavad kõigest loobuma.

Meid toetavad peamiselt Eesti inimesed, päris palju eraisikuid ja ettevõtteid. Natuke Avatud Eesti Fond ja üks rahvusvaheline organisatsioon, kelle liige oleme.

Võib sind nimetada elukutseliseks heategijaks?

Loen ennast pigem sotsiaalseks ettevõtjaks. Mul on ettevõtja loomus. Kui kuskil on mingi probleem, siis mõtlen, kuidas seda lahendada, selle asemel et kedagi süüdistada.

Mõni suurettevõtja ei ole sind enda juurde tööle kutsunud, et tule teeni meile raha?

See on huvitav, aga tegelikult ei ole. See oleks ka võimatu, sest mul ei ole mingit motivatsiooni ühtegi suurettevõttesse minna. Saan ennast siin palju paremini rakendada. Kui oleksin läinud Londonisse investeerimispanka tööle, nagu paljud minu ülikoolikaaslased, oleksin olnud üks väga paljudest, aga siin saan tänu Oxfordi kogemusele ja haridusele selles rollis palju rohkem rakendust.

Kas heategevuse kasuks otsustamine nõudis palju julgust?

Mõnes mõttes jah, aga samas noored ongi sellepärast toredad, et nad julgevad teha asju erinevalt inimestest, kes on kõik läbi kaalutlenud. Vanemad ja sõbrad on väga toetavalt suhtunud.

On keegi ka kriitiliselt sinu tegemisi kommenteerinud?

Mõned inimesed ikka, sealhulgas paar sõpra, aga see on sõbralik norimine.

Kas hea tegemine on raske?

Vahetevahel. Ühest küljest selle pärast, et teemad, millega tegeleme, on keerulised ja kunagi pole lihtsaid lahendusi. Et viid korra kodutud jalgpalliturniirile ja kohe kõik probleemid lahenevad.

Puutun sotsiaalprobleemidega ilmselt palju rohkem kokku kui seda tavaliselt tehakse. See on mõnikord kurvastav. Meie projektidega on seotud palju riske. Näiteks viimane, kus olime aktiivselt seotud, oli programm Noored Kooli, mille raames otsisime ülikoolilõpetajaid kooli õpetajateks. Aasta jooksul kohtasime nii palju inimesi, kes ütlesid, et see on tore idee, aga me ei usu, et see Eestis teostub.

Et kus need noored on, kes programmi kandideerivad. Saime kümnele kohale 76 avaldust. Kui märtsis oli avalduste laekumise tähtaeg, tekkis tohutu õnnetunne, sest meil õnnestus see ära teha, kuigi inimesed kahtlesid.

Kuidas sa leitud noori iseloomustaksid?

Selge silmavaatega ja julged. Arvan, et neil on suur tulevik, ükskõik mis nad ette võtavad.

Millega peale sihtasutuse tegeled?

Veedan sõpradega aega, mängin jalgpalli. Üsna suur osa minu elust on see, mis me oleme siin algatanud. Sõpruskond on tänu sellele laienenud.

Kus näed end tulevikus?

Arvan, et tegelen Heateo Sihtasutusega kindlasti paar aastat veel, sealt edasi ei oska enda kohta öelda. Enam-vähem selles suunas tegelen tõenäoliselt terve oma elu. Loodan, et Heateo Sihtasutus ja meie toetatud projektid kasvavad. Samasuguseid algatusi ei ole näiteks Lätis, Leedus ja Põhjamaades. Üks arenguperspektiive oleks samasuguste organisatsioonide tekke toetamine.

Millised on olnud suurimad takistused?

Üldiselt, mida oleks vaja, on… Paavo, vasta sina sellele küsimusele.

Jutusse sekkub Heateo Sihtasutuse kommunikatsioonijuht Paavo Piik: Ettevõtlikke inimesi.

Just, hakkasin ka seda ütlema. Mõtlesime täpselt samale asjale.

Kui praegu kõrvutada Eestit Euroopa Liidu keskmisega küsimuses, kas läheksin enne palgatööle või oleksin valmis midagi algatama, on Eestis ettevõtjaid palju vähem. Usun, et kui inimesed saavad kooli ajal algatamise kogemuse, annab see oskuse ja enesekindluse.

Kas tunned, et sinu tööl on käega katsutav tulemus?

Väga praktiline näide viimasest nädalast. Kui näen noori õpetajaid, kes lähevad esimesest septembrist kooli, milline energia ja motivatsioon neil on, on see väga võimas. Usun, et nad saavad väga palju ära teha. Üks asi on see, mis nad kaks aastat koolis teevad, teine aga kogemus eluks.

Ise sa ei ole kaalunud õpetajakarjääri?

Olen, aga praeguses rollis saan palju rohkem ära teha. Kui läheksin kooli õpetajaks, oleks minust vähem kasu, kuna oleksin vaid üks. Noored Kooli programmiga saime häid õpetajaid palju rohkem. Programmi raames käisin veebruaris Tallinna ühisgümnaasiumis ühiskonnaõpetuse tundi andmas. See meeldis mulle tohutult.IaI

CV Artur Taevere

Sündinud 11. septembril 1980 ema Aime ja isa Mardi peresse.

Õppinud Tallinna Inglise Kolledžis, omandanud bakalaureusekraadi Oxfordi ülikoolis Inglismaal filosoofia, politoloogia ja majanduse erialal.

Töötanud Spordilehes, Vikerraadios ja TV1s ning PricewaterhouseCoopersi Tallinna kontoris.

Pärast ülikooli lõppu, 2003. aasta kevadel, asutas koos tuttavate ja mõttekaaslastega Heateo Sihtasutuse, mille juhataja on tänase päevani.

Olnud uuskasutuskeskuse, sihtasutuse Noored Kooli, kodutute jalgpalliprojekti ja mitme teise uue ettevõtmise algatajate hulgas.

Meeldib olla koos sõpradega, tantsida, lugeda, jalgpalli mängida ja metsas jooksmas käia.

Teised Arturist

Margo Loor sõber ja kolleeg

Arturis on palju rohkem väge, kui pealtnäha välja paistab. Põhikoolis proovisime oma väge väikese maadluse käigus, pärast mida said meist sõbrad ja pinginaabrid. Keskkooli ajal koolitelevisiooni loomine, hilisemate Oxfordi õpingute rahastamine, Heateo Sihtasutuse asutamine, kodutute tiimiga Lõuna-Aafrikasse jalka MMile sõitmine – kõik need sammud on kõrvalseisjatele ebatõenäolised või lausa võimatud näinud enne, kui Artur need ära on teinud. Tema väikese kogu ja tagasihoidliku stiili taga peitub ammendamatu pealehakkamise, tahtejõu ja hoolivuse varasalv.

Mare Pork Heateo Sihtasutuse vabatahtlik

Artur õpib hästi kiiresti. Tema ümber on kogunenud erakordselt sotsiaalselt tundlike, andekate ja haritud noorte seltskond. See iseloomustab ka Arturit. Ta tõmbab enda ümber sümpaatseid inimesi.

Kui neljakümneaastaste põlvkonna puhul tundub, et vabadus tekib siis, kui on olemas majanduslik sõltumatus, siis Arturi ja teda ümbritsevate noorte arusaamade järgi on kõikvõimalikke sisemisi vabadusi ja heateo laadi tegevusi võimalik teha palju ja igal sammul.

Kujutasin alguses ette, et Heateo Sihtasutuse eesmärgid on romantilised, aga on eriti üllatav, kui hästi on kogu nende töökorraldus läbi mõeldud. Kui öeldakse, et noorte käes on tulevik, siis kindlasti on nende noorte osa tuleviku kujundamises suur. On uhke servapidi nendega kokku kuuluda.