Hiljuti avaldas Postimees Märt Väljataga ja Rein
Veidemanni vestluse lugemise eripäradest ja võimalikkusest praeguses
kultuurisituatsioonis (21. aprill). Meediumide paljunemise olukorras tõstatus ka
küsimus tõlgendamisest kui üldisemast lugemisoskusest, erinevate retooriliste
vigurite märkamisest ja nende läbinägemise vajalikkusest. Püüan neid teemasid
mängulisemalt ning liialdatud ja dramaatilisel kujul edasi
arendada.
Vene uuem film äratab viimastel aegadel tähelepanu õige
mitmes aspektis. Ühelt poolt silmapaistvate art-house’idena – Andrei
Zvjagintsevi «Tagasitulek» või Ilja Hržanovski «Neli» – kui ainult paari
olulisema nimega piirduda. Teisalt jõuliste uushollywoodidega, mis uljalt
box-office’it koguvad. Piirdugem siingi ainult ühe näitega, Fjodor Bondartšuki
«9. rooduga».
See on nüüd siis jälle üks selle aasta number üks plaat.
Hingeline muusika ja kuri atitüüd. RNB-vokaalid Prodigy-rütmidega. Siis jälle
nagu Nick Drake’i saundihaprus, ainult minielectro-võtmes. Siis kõikevallutav
Human League-pop, ainult Sheffieldi ikoonist palju suurema
tantsupotentsiaaliga.
Raul Sulbi on koostanud 2001. aastal ilmunud moodsa
angloameerika õuduskirjanduse antoloogia «Sünged varjud» ja selle 2004 ilmunud
järje. Tundub õige inimene, kellelt küsida, miks inimesi köidab
hirm.
Õuduskirjandus on ulme alaliik. Täpsemalt määratledes
võib vahet teha realistlikel hirmulugudel (ingl k terror) ja fantastilistel
õuduslugudel (ingl k horror).
Kui te juhtumisi alustasite aktiivset melomaanipõlve
80ndate algul, on teil suure tõenäosusega kuskil kuuri all mõni mahukas pappkast
lintidega. Omaaegsest tehnika viimase sõna järgi disainitud ja kaks kuupalka
maksvast Nõukogude värvilise metallurgia tippsaavutusest, Hi-Fi lintmakist on
lapsed ammu teinud kaugjuhtimispuldi kosmoselaevadele.
Millal see oligi, kui Lennart Meri soovitas meil hakata
Eesti Nokiat otsima? Aastal 1999 kirjutas Peeter Laurits: «Minu meelest on Eesti
Nokia praegu seesama Lennart Meri. Kui tema aeg saab mööda, siis peame midagi
uut välja mõtlema.»
Kultuurisemiootikas on tavaks käsitleda ka piltkunsti
tekstina, mis tähendab, et meelelisele kaemusele viitava vaatamise/nägemise
kõrval peetakse oluliseks loetavust. Pildilgi võib olla oma keel ja poeetika,
tehniline teostus on võrreldav pildi grammatikaga.
Vanemad uudised
