Mari muheleb: «Vahel on juhtunud, et ikka veel kutsutakse Väikeseks Nõiaks, aga ega mind praegused lapsed ära ei tunne. Nende jaoks olen ma vana nõid. Ja kuri nõid!»

Eesti Draamateatri näitleja Mari Lill ei mõista, miks peaks temast üldse midagi kirjutama. Üliemotsionaalne naine tunnistab siiski, et temas on kaks poolust: «Ühtpidi tahan ma tähelepanu, teisalt ei taha. Samamoodi võin ma olla väga korralik ja väga lohakas, kõik korraga!»

Nutta ja naerda võib ta ka ühel ajal. Kuid kui midagi pähe võtab, siis seda ka teeb. Enamasti. Ehkki on ka ette tulnud iseendale antud sõna murdmist. Aastakümneid lubatud suitsetamise mahajätmise täitis ta näiteks alles tänavu. Eks tänu sellele on ka rohkem aega ujumisharrastusele pühenduda, ent dilemma, kumba kahest kodu lähedal asuvast ujulast minna, jääb ikkagi kestma.

Mari on vähe intervjuusid andnud. Varem ilmunutest saame teada, et tema abikaasa on näitleja Tõnu Tamm ja neil on kaks tütart. Noorem, Elisabet Tamm on näitleja, vanem, Katariina, arst. Ja et suvesid meeldib Marile üle kõige veeta Andineeme suvemajas. Vähevõitu, kas pole?

Seepärast alustamegi algusest.

Teie lapsepõlv möödus Nõmmel?

Õigupoolest sündisin Hiiu ja Nõmme vahel Sõlme tänavas. Ema oli tollal Eesti Naise, hilisema Nõukogude Naise ajakirjanik. Toimetus asus Rataskaevu tänava nurgal majas, mille puutrepp kõvasti krigises. Lapsepõlves käisin seal palju. Aga isa nägin esimest korda alles siis, kui olin kuueaastane. Ta oli küüditatud Siberisse ja kuna oli õppinud majandusteadust, läks tööle endisesse Rotermanni vabrikusse ehk Viktor Kingissepa nimelisse teraviljakombinaati. Lapsena oli sealgi väga põnev käia, eriti mäletan jõujaama ja tohutu suurt hooratast. Mul oli ka kolm aastat vanem õde Kadri-Ann ja hiljem sündis vend Ivo.

Potentsiaalne punkar

Tänu Rataskaevu tänaval käimisele maalis graafik Aino Bach teist isegi kolm portreed?

Jah, ta kuulus Nõukogude Naise toimetuse kolleegiumi ja eks ta mind nägi seal, aga ateljee oli tal Vabaduse väljakul. Minust on tehtud «Väike Mari», «Magav laps», mis trükiti ka UNESCO postkaartidele, ja «Tütarlapse portree». Tean veel neljandat ka, üht monotüüpiat, käisin sel ajal esimeses klassis.

Kuid aega armastasite veeta pigem poiste seltskonnas?

Mitte et armastasin, aga meil Sõlme tänaval polnudki rohkem tüdrukuid.

Ausalt öeldes olin ma alguses väga arg laps. Nihuke vaikne, mängisin ainult oma hoovis ega julgenud sealt väljagi minna. Mäletan, kuidas ma nurgapealseid poisse kartsin. Rongipiletid korjasin kõik põlletaskusse ja pakkusin neid aia vahelt poistele, kui neist mööda läksin, kartsin, et muidu saan tuupi.

Miks nad rongipileteid ihalesid?

Sest need olid papist tehtud ja nendega oli mõnus mängida. Piletid olid tähtsad asjad. Vanasti koguti ju isegi tikutoose ja etikette!

Aga kuidas sai vaiksest Marist tüdruk, kes ise poistele tuupi tegema hakkas?

Ma täpselt enam ei mäleta, millest tingituna toimus minus seesmine muutus, aga eks ma sain poiste käest peksa ja siis hakkasin hoopis ise poisse rusikatega makku klobima, et enda eest seista. Küsige klassivend Ingo Normeti käest, tema räägib sellest täpsemalt! (Naerab.)

Läksin tihti koolist nuttes koju, sest mind ei võetud puhtusekontrollijaks ega laulukoori, ja kõik sellepärast, et mul polnud patse. Aga ma kangesti tahtsin neid. Ning et nad kiiremini kasvaksid, tegin kord patsid isegi siidisukkadest ja läksin niimoodi välja. Muide, mingi aeg kutsuti mind isegi Väikeseks Lõnguseks.

Hakkasin kõvasti sporti tegema – ujusin, mängisin tennist ja suusatasin. Kuid tihti olin ka paha. Olin väikest kasvu ja püstise ninaga, mul oli vaja tähtsust täis olla... Tahtsin ennast maksma panna, tähelepanu keskmes olla ja kõigele vastu hakata.

Oleksid sel ajal punkarid tegutsenud, oleksite olnud üks neist?

Kindlasti! Kindlasti oleksin olnud.

Kord olin kollatõvega terve veerandi ja rohkemgi haige, juuksed kasvasid pikaks ja lõpuks saingi endale ammuigatsetud patsid. Aga õde sidus mulle ühe Saksa ajakirja eeskujul hobusesaba ja lõikas tuka ette. Selle eest taheti mind koolist välja visata. Siis lasin endale Soome ujujate eeskujul nudipea lõigata, ja jälle taheti koolist välja visata.

Hiljem pole endale enam kellelgi lubanud liiga teha?

Küllap ikka olen... Ja küllap olen ka ise teistele liiga teinud. Tahtmatult muidugi. Aga täiskasvanuna olen ma kõik halvemad asjad väga ruttu ära unustanud. Niimoodi ära unustanud, et kui keegi tuletab meelde, siis mulle tundub, et see polegi minuga juhtunud.

Kord nutab, kord naerab

Teatrikooli minek oli teile täiesti loogiline samm?

Tahtsin kangesti teatrikooli proovida, aga julgust õieti polnud. Mõtlesin ka arstiks hakata, aga olin füüsikas üsna rumal. Õpetaja ütles, et Lill, teil on portselanpea, ega see ju elektrit juhi...

Igatahes ütles mulle Dagmar Normet – Ingo Normeti ema – lõpuõhtul, et mine ikka proovima. Läksin järgmisel päeval pildistaja juurde, sest kohe oli vaja dokumendid sisse anda.

Mis mul seal kõik teha lasti... Kõiksugu asju! Isegi lutikat mängisin. Ja paberist baleriini, kes läheb küünlast põlema ja põlebki ära. Olin ühes kola täis ruumis ja mõtlesin oma etüüdi välja, tükk aega läks ja keegi mind kutsuma ei tulnud. Hakkasin juba mõtlema, kuidas ma teise korruse aknast välja saan. Lõpuks ikka kutsuti, ja õudne kärin käis. Tõmbasin lavaseinas olnud vineeri sisse löödud naelaga suure kolmnurkse tüki seelikust välja!

Oli ikka uhke tunne küll lavakasse sisse saada.

Uhkeks ei läinud?

Raske öelda. Arvan, et ei läinud. Aga eks ma ikka natuke uhke olin. Mäletan, kui trammiga raadio- või telemajja sõitsime, konservatooriumi mütsid peas, ja kursavennad rääkisid kõva häälega, et Volts (Voldemar Panso – toim) ütles seda või Volts rääkis teist... Siis hakkas mul küll piinlik ja poetasin mütsi endale kotti ära. Aga kui käisin oma endises koolis ennast komsomolist maha võtmas, siis oli ikka hea tunne küll. Sest olin koolist kaasa saanud iseloomustuse, milles muu hulgas seisis: «Langeb äärmustest äärmustesse, kord nutab, kord naerab.»

Teatrikooli ju just sellise iseloomustusega saabki?

(Naerab.) Ma ei usu, et neid iseloomustusi seal üldse loeti...

Tegelikult – mida vanemaks ma saan, seda vähem tean, kes ma olen. Oli aeg, mil arvasin, et tean seda täpselt, aga nüüd arvan, et ei teagi... Olen ma hea või paha või tubli või – ma ei tea! (Paus.) Võib-olla pole mul täna lihtsalt tuju... (Mari silmad valguvad pisaraid täis.) Mul on paha tuju, ja tujukas olen ma ka! (Hakkab nakatavalt naerma.)

Tujukas olen eriti oma perekonnaga. Solvun kergesti, aga see läheb ka väga kergesti mööda ja tihti ei mäletagi ma enam, mille pärast solvusin...

Näiteks mäletan ma mitut korda, kui olen Tõnu (abikaasa Tõnu Tamm – toim) peale pahane olnud ja pärast mäletan ainult, et siitpoolt paistis päike ja sealtpoolt võtsin supivahtu... Ja et ta õudselt solvas mind. (Naerab.) Nii see on! Mäletan ainult päikest ja supivahtu, aga mille pärast solvusin, seda ma ei tea! Samas ma ei saa ju solvunud olla, kui ma ei tea, mille peale!...

Armumine hävitab harmooniat

Sel aastal tähistate 40. abieluaastat. Pidu juba oli või tuleb?

Tähtpäev oli, aga me ei tähistanud seda kuidagi. Mõtlesime, et teeme midagi, aga läks lihtsalt mööda, kiired päevad olid. See oli 13. aprillil.

Teie võtsite Tõnu, mitte vastupidi?

Tavaliselt ikka ju naised võtavad. Meestele on see millegipärast raske samm. Meil olid dokumendid juba ammu perekonnaseisuametisse sisse viidud, aga Tõnu käis kaks-kolm korda mu vanemate juures, et emale-isale asi ära öelda. Ja ta ei osanud, rääkis kõike muud ja kõige tähtsam jäi ütlemata. Tegelikult polnudki tal vajadust öelda, ema teadis niikuinii, et meil paberid sees on!

Naljakas on see elu...

Kooli ajal oli Tõnu poose. Mina olin esimesel, tema neljandal kursusel. Ta oli niisugune...

Ülbik?

Mitte ülbik, aga jah, väga heal arvamusel endast. Ja kui tuli sõjaväest tagasi, siis oli tantsutundides Helmi Tohvelmanni assisent.

Kes see kõike mäletab, kuidas see läks, aga nii läks! No kui sa kukud armastuse sisse, siis seda ei ole võimalik ära seletada, miks. See on tunne, mis on väga keeruline ja jälle äärmusest äärmusesse. Armumise tunne, ütleksin isegi, võib üldist harmooniat ja stabiilsust hävitada, ega sa sel ajal sirge peaga ei ole, on ju?

Milles see teie puhul avaldus?

No kui armunud oled, siis sa ju lendad mööda tänavaid, elad mingis omas heas rõõmus. Samas öeldakse, et kuigi oma teada oled armunud teise inimesse, siis tegelikult sa armud oma armumisse, oma tundesse. Võib ka nii olla. Et naudid seda erilist tunnet.

Samas sa ei saa ju olla elu otsa armunud. Pärast tuleb ka hoolimine ja kohusetunne, vastutus.

Kas on tulnud ka ette, et mulle aitab, täna korjan asjad kokku ja – nägemist!

Kindlasti. Loomulikult on.

Sa tead ju teise inimese pisimastki näolihase liikumisest ära, mida ta mõtleb, küsida pole vajagi. Ei ole mõtet näitemängu teha, kui tunned isegi tema juuksekarva liikumisest kõik ära! (Naerab.) No näed, pole viitsinud endale paremat otsida!

Kevadine aeg

Olete ka töötanud koos – ja seda nii noorsoo- kui draamateatris.

Peaaegu koos tulime 1977. aastal draamateatrisse. Tõnu natuke varem, hakkas Salme Reegiga «Ära ole pärdik» tegema.

Mis põhjusel teatrit vahetasite?

(Ohkab.) Ei tahetud meid enam. Ma ei saanud algul arugi. Olin nii rumal, et algul ei saanud arugi! Tööd ei olnud enam ja ma sain ka teise lapse... Beta (tütar Elisabet Tamm – toim) sündis 1976. Mikiver oli ka draamasse läinud ja tema kutsus.

Nii et ajal, mil mängisite legendaarset Väikest Nõida – 1975 –, olite tegelikult noor ema?

Jah, Kata (esimene tütar Katariina Tamm – toim) sündis 1972. Nüüd olen ma juba vana nõid! (Naerab.) Selle telelavastuse ajal kasutati esimest korda nn rir-i, pilt pandi eri kaadritest kokku. Sõitsin luuaga, olles ise tegelikult põrandal maas.

Meenub ka tohutu grimm, iga kord uued kulmud ja nina asemel pandi kärss püsti. Aga teha oli vahva!

Ja kui te mulle eile helistasite, meenutasite Walpurgi ööd, siis lapselaps just vaatas «Väikese nõia» DVDd. Minul on natuke hirmus seda vaadata.

Miks?

Et pea kõik näitlejad on juba läinud, surnud, vähesed veel elavad. (Ohkab.)

Elu läheb kiiresti, ja aega on tegelikult väga vähe... Ja siis kohe tuleb selline äng peale nagu täna. Eile oli mul kah ängi päev. Ja siis hakkabki nagu... Nagu oleks midagi pahasti teinud või halvasti öelnud. Võin praegugi nutma hakata... Siis mõtlen, et tagasi võtta enam midagi ei saa, ja kui hakkad midagi klattima või klaarima, läheb veel hullemaks... Tahaks, et kõik oleks hästi. Ja tegelikult ei olegi ju midagi halvasti! (Pühib pisaraid.)

Ma olen tõesti nagu teismeline!... Et nihuke tuju on. Kevad?... Praegu on kõige ilusamad ilmad! Hiirekõrvus lehed ja... (Ohkab.) Kevadine õhk ja... Kevad on kuidagi valulik või ma ei tea... Oh, aitab küll!

Et noorem tütar näitlejaks sai, tuli üllatusena?

Ühest küljest on mul tema pärast hea meel. Tegelikult õppis ta kolm aastat pedas reklaami ja ühe aasta käis tööl. Ja kui ma kuulsin, et ta selle sammu teeb, siis ei teadnud jälle, kas nutta või naerda. Aga kui ta sisse sai, siis ma mäletan küll, et ta ei tahtnud, et Toompeale tuleksin, arvas, et keegi ei tea, kes ta on. Peatasin auto vene kiriku lähedal ja kui ta hüüdis, et sees! sees! sees!, siis toetasin pea vastu rooli ja nutsin ja naersin läbisegi. Mul olid nii vastuolulised tunded. Sest ega see näitlejaamet väga kerge ei ole. Misuke amet see üldse kerge on või peaks olema, aga näitlejatöö ei sõltu palju iseendast. Aga kui keegi sind ei märka, siis ongi kõik.

Elisabetil on ju hästi läinud,

On. Ja ta ei oleks rahule jäänud, kui ta poleks proovinud.

Ja eks ka minul ole hästi läinud.

Nüüd, mil te enam ei suitseta – mis pakub lõõgastust?

Mulle väga meeldib autoga sõita. Üksinda. Ükskõik kuhu. Näiteks Türisalu panga peale. Lähed vaatad korraks selle mere ära ja siis koju tagasi.

CV Mari Lill

Sündinud 21. detsembril 1945 Tallinnas

Lõpetas aastal 1968 lavakunstikateedri III lennu

Töötas 1968–1977 Eesti Riiklikus Noorsooteatris, alates 1977. aastast Eesti Draamateatris

Pälvinud mitmeid preemiaid ja autasusid, nende hulgas naisnäitleja aastapreemia (1975) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2002)

Eesti NSV teeneline kunstnik (1975)

Aasta parim naisnäitleja (1985)

Mänginud teatrilaval enam kui 60 rolli, samuti mitmetes filmides, kuuldemängudes ja telelavastustes

Abielus näitleja Tõnu Tammega, tütred Katariina ja Elisabet Tamm

Teised Marist

Ingo Normet

klassivend

Algklassides oli Mari nagu selles eas Marid ikka. Hiljem hakkas ta ujumistrennis käima ja tegi ka kangiga trenni. Siis läks väike Mari väga tugevaks. Talle meeldis klassivendi üles tõsta. Kümmekonna aasta eest oli kooli kokkutulekul linnahallis ka meie kooli vilistlane president Lennart Meri, ja Mari tõstis üleüldiste juubelduste saatel Lennarti üles.

Paar aastat tagasi lavastasin draamateatris Arthur Milleri «Müügimehe surma», kus Mari mängib Linda Lomanit. Suurt ja rasket rolli. Veendusin taas, et Mari suudab väga palju, on väga heas vormis näitleja, suudab jagu saada mitte ainult füüsilistest raskustest, vaid ka keerukatest psühholoogilistest rollijoonistest.