Martin Ehala: meie igapäevane keel kui ideoloogia
03.05.2008 00:01
Martin Ehala
|
| |
|
 |
Martin Ehala |
|
|
|
|
Sõnal ideoloogia on kaks tähendust: lai ja kitsas. Laias tähenduses on ideoloogia igasugune enam-vähem terviklik ideede ja vaadete hulk maailma asjade kohta. Selles mõttes on tänapäevane teaduslik maailmapilt ideoloogia samamoodi nagu on seda näiteks vanatestamentlik arusaam maailma asjadest. Kitsas tähenduses mõistetakse ideoloogia all mingi kindla ühiskondliku rühma vaatenurgast üles ehitatud ideede ja vaadete hulka.
Keel on ideoloogiaga seotud kahekordselt. Esiteks väljendub mis tahes ideoloogia kõige ehedamal kujul alati keele vahendusel – kas siis moraalikoodeksina, poliitilise programmina, filosoofilise vooluna või müütidena.
Õigupoolest on ideoloogia üldse võimalik tänu keelele, sest keele abil on võimalik anda meid ümbritsevale reaalsusele erinevaid seletusi. Et reaalsus on väga detailirohke, siis peab selle kirjeldamisel alati tegema valiku, millest rääkida, millest mitte. Seejärel tuleb valida sõnad, kuid sama mõistet tähistavatel sünonüümidel on erinev emotsionaalne varjund. Nii võibki luua samast reaalsusest väga erinevaid keelelisi mudeleid. Võrdleme näiteks ühe sündmuse kaht kirjeldust: kümme lammast murdnud ohtlik kiskja tehti kahjutuks ja vihane talumees lasi maha poegadega emahundi. Vaieldamatult on need kaks kirjeldust tehtud erinevatelt vaatepunktidelt ja väljendavad niimoodi ka erinevaid ideoloogiaid – esimene neist näib väärtustavat omandit ja ühiskondlikku korda, teine moodsamaid pehmeid väärtusi.
Teiseks on keel seotud ideoloogiaga selle kaudu, kuidas teda kasutatakse. Sellel tasandil väljendub ideoloogia häälduslikes eripärades, murdetaustas, aktsendis, intonatsioonis, moesõnade ja väljendite tarvituses, toonis, millega suheldakse, ja paljus muus. Nende keeleliste joonte ideoloogilisus ei ole nii vahetu ja otsene kui teksti sisul, kuid mõjutab ühiskondlikke suhteid sama tõhusalt kui verbaalne ideoloogia.
Põhjus on selles, et keelekasutus väljendab kõneleja sotsiaalset tausta, osalt teadlikult, osalt kõnelejale endalegi teadvustamatult. Nii või naa, aga iga kord kui inimene rääkima hakkab, paistab ta taust tema keelekasutusest välja. Taust iseenesest ei väljenda muud kui inimese päritolu või kuuluvust, kuid erinevatel sotsiaalsetel rühmadel on ühiskonna võimuhierarhias erinev staatus – mõnest peetakse lugu, mõnd lausa imetletakse, mõnd jälle naeruvääristatakse – ja see mõjutab suhtumist ka kõnelejasse.
Sageli on kujunenud ka stereotüübid, milline ideoloogia üht või teist ühiskondlikku rühma võiks iseloomustada. Sellised stereotüübid väljenduvad eriti eredalt anekdootides, aga neid kujundavad ka pilasaated, milles näitlejad karikatuursete tüüpide kaudu ideoloogia ja keelekasutuse vahelise seose kõigile selgeks mängivad – olgu siis näiteks rullnokad või Alef Ström või Hunt «Pehmetest ja karvastest».
Need on muidugi grotesksed näited ja niimoodi loodud stereotüüpsed ettekujutused teevad sageli inimestele liiga. Samas ei saa eitada, et samalaadne lahterdav ja hinnanguline protsess ühiskonnas siiski pidevalt toimib ja et see on tegelikult lahutamatu osa inimeseks olemisest. Võtame kas või sellise näite – kas öelda hea või hää. See on väga väike erinevus, kuid selle ühiskondlik tähendus on suur. Ajalooliselt on tegemist lihtsalt kahe erimurdelise sõnakujuga, mis sada aastat tagasi ei omanud erilist ühiskondlikku tähendust. Siis aga otsustati ühel hetkel, et kirjakeeles on õige hea. Selle vastu protestis Gustav Suits, kes ütles, et ta ei hakka kunagi seda normi järgima ja jäi hää juurde. Saja aasta jooksul on tal olnud järgijaid, nii et praeguseks on saanud sõnakujust hää märk, mille järgi võib aimata kasutaja seotust Tartu vaimuga (või vähemalt kasutaja soovi kuuluda samasse seltskonda).
Sama ideoloogilised on mitmesugused väljendid või moesõnad. 80ndate lõpul, kui piirid avanesid, sai kõik soomepärane väga popiks. Edukamad käisid tihti Soomes ja nende jutt oli täis soomekeelseid sõnu. Hiljem see trend vaibus ja tollased moesõnad on vajunud suurel määral unustusse. Nende asemele on tulnud juba uuemad inglise moesõnad. Nii ühed kui teised täidavad keeles sama ülesannet – anda märku, et ollakse elu peavoolus, omatakse mainekaid sidemeid ja tegeldakse tähtsate asjadega. Nad on lihtsalt ideoloogilised markerid, mis viitavad elustiilile ja väärtustele. Näiteks mõnede Eesti juhtivate reklaamifirmade kodulehed on vaid ingliskeelsed, kuigi lõviosa klientidest on Eestist. Eks väljendu selleski ideoloogia.
Sageli avalduvad sellised markerid kõnemaneeris või häälduses. Miks on noorte meessoost riigiametnike hulgas nii palju kõnedefektiga isendeid, kes ei saa korralikult r-häälikut hääldada? Või on nad selle joone omale alateadlikult külge harjutanud, et rõhutada oma vaimset või elulaadilist sidet mõnede mõjukate eesti poliitikutega. See ei oleks ju midagi eriskummalist – kõlas ju Jüri Ratas oma esimestes raadioesinemistes nagu vana Savisaar ise. Ja eks ole ka Kristiina Ojulandi ninahäälne venitav kõnemaneer leidnud järgijaid.
Kõik see näitab, et keelekasutus on kaugelt rohkem ideoloogiline, kui me seda igapäevases elus teadvustame. Keel on alati seotud staatuse ja võimuga, õigemini erinevatel keelevariantidel on alati erinev staatus, mis enamasti peegeldab nende kasutajate seisundit ühiskonnas. Nii on need rühmad, kes on pääsenud võimu juurde oma keelevariandi staatust üritanud tõsta, muuta seda normiks. Et normitud keelekasutus on omakorda eeldus heade töökohtade saamiseks ja ühiskondliku mõju saavutamisel, siis on selline käitumine vägagi mõistetav. See tagab kergema edasijõudmise elus, samas kui teistsuguse keelelise või murdelise taustaga inimesed peavad kurja vaeva nägema, et kirjakeelt õppida.
Selline võitlus oma keelevariandi kehtestamise nimel on toimunud ka kogu eesti kirjakeele ajaloo vältel. Kõige varasema eesti kirjaviisi olid teinud saksa pastorid selleks, et neil endal oleks kergem maakeeles hakkama saada. Loomulikult kajastas selle ortograafia saksa keele kirjutamise reegleid. Paraku oli eestlasel selle järgi lugema õppimine väga piinarikas. Eesti rahvakooli rajaja Forselius oli mees, kes nägi esimesena viga ebaloomulikus kirjaviisis, mitte matsirahva madalas intellektis. Tema loodud vana kirjaviis oli hulga loomulikum, kuid siiski kompromiss saksa ja eesti huvide vahel. Alles Kreutzwaldi juurutatud tänapäevane uus kirjaviis lähtus eestlase loogikast.
Sealtpeale on võitlus ühte või teistsuguse keele õigsuse nimel käinud põhiliselt eestlaste endi vahel. Kõige eredam peatükk selles loos on kahtlemata Aaviku keeleuuendus. Noor jõuline haritlaspõlvkond üritas sellega kehtestada uut eesti keele normi, mille nad ise olid loonud, mida nad levitasid ja mis pidi neile andma eesti vaimuvallas keskse positsiooni. Loomulikult ärritas see vanema põlvkonna haritlasi, kelle keelepruugi oli keeleuuendus saksapäraseks ja mandunuks kuulutanud. Kui keeleuuendus oleks võitnud, oleks nende keeleline kapital ja mõju ühiskonnas oluliselt kahanenud.
Aga nagu sageli sellistel puhkudel, jäi kirik keset küla: osa keeleuuendusi juurdus üldkeeles, osa mitte. See on isegi hea, sest niimoodi jäi radikaalne keeleuuenduslik keelekasutus omaette stiilina alles, mitte ei muutunud üldiseks normiks. Tänu sellele võib ka tänapäeval igaüks, kes soovib mõjuda radikaalselt ja avangardselt, kasutada keeleuuenduslikke väljendusvahendeid, näiteks y-d ü asemel ja tud-kesksõna asemel tet-vormi. Kas ei kõla värskendavalt: Eesti kõrgelt kiidet ylimuslikkus e-teenuste alal on osutumas myydiks! Vajame tõeliselt uuenduslikke rakendusi, et pysida ihaldet liidripositsioonil.
Kui vaadata argumente, millega erinevate keelevariantide vaheline heitlus toimub, siis peaaegu alati on põhjenduseks keele puhtus, ilu ja ökonoomsus. Samas ei ole Tuglase või Aaviku keeleuuenduslik keel kuidagi puhtam kui Kitzbergi või Vilde oma, Kender ei ole kuidagi rikutum kui Kivirähk ja nii edasi. Võitlus keele puhtuse eest polegi ju tegelikult võitlus keele kui sellise nimel, vaid võitlus erinevate ideoloogiate vahel, mis keelekasutuses peegelduvad.
Selle võitluse abil püütakse häbimärgistada mõne sotsiaalse rühma keelelisi jooni ja esile tõsta mõne teise rühma keelekasutust. Nii üks kui teine on seotud väärtustega ja just need väärtused ongi tegelikult väitluse objektiks. Kui öelda, et noored risustavad keelt anglitsismidega ja venekeelsed oma keelevigadega, siis on siin mure keele pärast vaid ettekääne, mille varjul kujundatakse sotsiaalset hierarhiat, andes mõista, kellel on asja Eesti asja juurde, kellel oleks targem vaiksemalt võtta, kes on lausa paaria. |
|
|
|
|
