Nõukogude ajal oli sportlase elu lihtne – vähegi tasemel atleet ei pidanud olmeprobleemide pärast muretsema. Nagunii veedeti pool aastast treeningulaagrites, kodus viibides varustas aga spordiühing toidutalongidega, neid sai rahulikult raha vastu vahetada ning elul polnud viga. Abi oli ka suurtest ettevõtetest, kes sportlasi valvuriteks või spordiinstruktoriteks vormistasid ja sellega taskuraha kindlustasid.
Tänapäeval on asi keerulisem. Eesti meistrivõistlustel 100 meetri jooksus pronksini küündivat meest ei võta keegi palgale ning toidutalongid on vajunud ajaloo hämarusse. Nii toetubki enamik sportlasi vanemate rahakotile või mõnes suurfirmas töötava sugulase heatahtlikkusele.
Rahajõgedes saavad supelda vaid suurte alaliitude tipud – suusatamise ja kergejõustiku tiitlivõistlustel medalite eest võitlejad, nende tuules on rahulik äraelamine garanteeritud ka keskpärastele tegijatele. Väiksemate ja vaesemate alaliitude esindajad võiksid neilt õppida ning oma koondiste huvides kas või väiksemaski mahus sponsorprogramme käivitada.
Samas on Eestis palju tippsportlasi, kes tiitlivõistlusteks valmistudes loevad hoolikalt iga senti. Näiteks ainus tõsiseltvõetav iluvõimleja Irina Kikkas peab end majandama tühise 5000 krooniga kuus. See pole Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki populistlik-bravuurikas nali, vaid korralikku toitumist ning tipptasemel taastumisvahendeid vajava sportlase argipäev.
Kikkas on ere näide väiksemate alaliitude nigelast tööst. Ala eestvedamise ning sportlaste heaolu eest vastutavate inimestega vesteldes jääb vägisi mulje, nagu peetaks vahendite puudumist normaalseks. Nii laiutataksegi käsi ja räägitakse müstilisi jutte kuidas nende ala on kogu maailmas alarahastatud ning rahuldutakse kultuuriministeeriumist ja EOKst eraldatud stipendiumidega.
Uskumatult nigelas seisus on ka mitmed Eestile medaleid korjanud spordialad. Näiteks vehklemine on aastaid kitsikuses sipelnud. Samal ajal on nad aga pidevalt koduse meedia huviorbiidis ning raske uskuda, et nende toetamisest on huvitatud vaid üks suveniire tootev firma. Ka siin võib probleem pesitseda alaliidu sees – nende peasekretär on kahtlemata tore persoon ja hea sportlane, kuid ebareaalne oleks loota, et üks inimene suudab ala juhtida, Eesti parimat naissportlast treenida, ise olümpiale pürgida ning selle kõrvalt veel alaliidule raha muretseda.
Ainuüksi riigi toetustele lootmise aeg peaks ümber saama ning spordialaliitudel oleks viimane aeg end ärkvele raputada ja oma kukru täitmise nimel midagi ära teha. Otsima ise sponsoreid ning suunama sama tegevuse juurde klubisid – 95 protsenti reaalsest tööst tehakse just seal.
