| Uurides inimest, uurid nii tema juuri kui ka tema teid ja teekondi, mida ta käib või käinud on. Valikuid on mitmeid, kuidas seda teha. Kas või selline valik, kas uurida ennast või kedagi teist. Festivali korraldajad on programmi kokku toonud filmid, mille kohta annab kasutada mõisteid nagu «antropoloogiline dokumentalistika» ja «loov dokumentalistika». Olgu silt milline tahes, peamine on üks – inimene. Seejuures siis ka see inimene, kes filmi teinud on. Intiimsed lood Üks oluline siht, mis festivalil on ja mida ta ka edukalt täidab, on tuua kokku erinevad filmitegijad, luua mõnusa atmosfääriga koht, kus oleks võimalik isekeskis asjade üle arutada. Ei mingit kramplikku ametlikkust, kõik on vaba. Selles ei ole küll midagi uut, aga kahju on ikka, et festivali pakutavast melust ja elust siinsed sarnaste huvidega tegijad väga osa ei võta. Toimus küll eesti dokumentalistide ümarlaud, kus juttu puhusid Jaak Kilmi, Andres Maimik, Urmas E. Liiv, Rain Tolk, aga see oli teine asi. Maailmafilmi festivalil linastuvate filmide puhul on huvitav jälgida, kuivõrd ehedalt tuleb siin välja see, miks filmi autor selle filmi on üldse teinud. On filmitegijaid, kes pöörduvad uurijate ja jäädvustajatena selle poole, mis oma ja argine, ent mida siis avastaja pilguga vaadata. Lähedal teineteise filmikeelele seisid portugali filmitegijad JoĒˇo Ribeiro ja José Filipe Costa filmiga «Müüride vahel» ning Catarina MourĒˇo filmiga «Rahutu»».
Tegu on intiimsete ja kammerlike mängufilmilikku loojutustamisviisi kasutavate filmidega, kus uurimisobjektiks on valitud tunne. Olgu see siis koduigatsus ja võõrsil olemise ja võõraks jäämise tunne, nagu filmis «Müüride vahel», kus jälgitakse kahe illegaalselt Portugalis töötava ukrainlase elu väga kitsas ümberehitatud garaa˛is, või mingi ebamäärane sõnastamatu rahulolematuse tunne, mis sunnib millegi parema järele otsima, nagu «Rahutuses», kus teineteisele järgneb kolm iseseisvat maja, kodu ja kolimisega seotud lugu.
Elus film Kaasahaaravad ja võluvad olid linateosed, kus filmi kulgu määras seiklus, sealjuures üheks seiklejaks filmitegija ise. Pavla Fleischeri «Hutsoviina pillimees» sai alguse filmitegijate armumisest mustlaspunkbändi Gogol Bordello lauljasse Eugene Hutzi. Materjali distantsilt vaatlev toimetaja valik oli vist väga tarvilik samm, kui võtta arvesse, millise planeerimist eirava loogikaga kulges re˛issööri ja filmi peategelase retk, avastamaks viimase loomingulisi juuri. Vähemalt oli seda vaatajale sellisel moel esitatud – ei teadnud re˛issöör isegi, millisesse maailma otsa kirglik huvi muusiku vastu ta viia võib. Nii õnnestus kokku tuua kaasahaarav lugu ning ühe kultuurinähtuse vaatlus ja kaardistamine. Süvitsi küll ei mindud, aga kas seda ongi alati vaja.
Festivali populaarsemaks sündmuseks kujunes Liivo Niglase ja Frode Storaasi filmi «Vihma tegemine» esilinastus. Filmi autorid uurivad vihma tegemise rituaali ettevalmistuse ja korraldamise kaudu ühe Mosambiigis elava rahva usukombeid ja elukorraldust. Filmi autorite lähenemine on klassikaliselt teaduspõhine, akadeemiline. Eesmärk on vaadelda, jäädvustada ning isiklikul suhtel materjali ei ole siin mingit tähtsust. Kaine mõistus enne emotsioone on trumbiks, kui tegijad filmitud materjaliga montaa˛ilaua taha jõuavad. Film on tihe, iga valitud kaader on linateose üldist sihti silmas pidades õigustatud. Ometi ei tähenda see seda, et «Vihma tegemises» elu ei oleks. Kaadrites rituaalsetest tantsudest on energiat ja nakatavust küll. Filmifestival Visuaalse kultuuri festival «Maailmafilm» Eesti Rahva Muuseumis 23. märtsist 1. aprillini
|
