Ühel õhtul lastega kodu poole jalutades nägime tee peal autorataste all surnud kassi. Küllap polnud autojuhil võimalik õnnetust vältida, kuid kiirusepiiranguga ja hästi valgustatud tänaval oleks ta pidanud auto alla jäänud looma vähemalt märkama. Ometi oli ta edasi sõitnud ja jätnud kassi teiste autode rattapehmenduseks. Julgen arvata, et tal oli ükskõik, kas loom hukkus kohe või jäi veel piinlema. Hukkunud kassist vurasid uudistades mööda mitmed autod, perekonnad sees, kõik kaelad õieli elutut tompu uudistades. Tore, et meid alla ei aetud, kuni väikest korjust teelt kõrvaldasime. Üks teine kass leidis hiljaaegu julma otsa mõtlematute alkoholiuimas laste käe läbi. Meelevaldne võrdlus? Või siiski mitte. Väärtushinnangud on ju samad, ainult teo viis ja tegijate vanus erinev. Kassitapjad, kaks teismelist tüdrukut, on leitud ja virtuaalses maailmas rattale tõmmatud. Kuulujuttude järgi ei jäänud kättemaks ainult virtuaalseks. Tahaks loota, et alati pole suitsu taga tuld ja tüdrukute silmnägu on kriimuline ainult kahetsuspisaratest. Pisaraid valati selle loo puhul palju, nutsid need, keda juhtunu lähedalt puudutas, nutsid võõrad toimetusse helistanud inimesed. Olnut aga enam ei muuda. Olulisem on, miks see juhtus ja mis saab edasi. Tähelepanuta on jäänud see, et need tüdrukud seal peol oleks võinud olla ükskõik kelle lapsed. Seda hoolimata igaühe veendumusest, et minu liha ja veri ei valeta, ei varasta, ei suitseta, ei joo, või kui siis vaid halbade sõprade sunnil. Aga kes on need halvad sõbrad? Nad on nende vanemate lapsed, kes peavad hoopis meie lapsi hukutavaks eeskujuks. Selle kassitapuloo avalikustamisel saab olla vaid üks positiivne tagajärg, milleks ei ole kättemaks. Midagi muud kui veel enam halba saab selle õnnetu kassi surmast tulla vaid siis, kui need lapsed saavad võimaluse tehtut veidigi heastada. Praegu on see eelkõige nende eakaaslaste võimuses. Täiskasvanute võimuses on omakorda aidata oma lastel pimedast vihast üle saada, sest iga kuriteo eest on õiglane karistada üks kord. Väärikas ja ilus on loomakaitse seltsi reaktsioon – lasta tüdrukutel hüljatud varjupaigaloomade eest hoolitseda. Kõikide teiste õnnetul peol osalenud laste vanematele aga üleskutse: aidake see korter korda teha, mille hävitamises teie lapsed osalesid. Kui te ise ei julge ühendust võtta, siis tehke seda kooli või politsei kaudu. Küllap lapsed teavad, kui suurt kahju nad tegid. Pange raha kokku, mõnikord on võimalik ja vajalik lunastust osta, seda enam, et sama asi oleks võinud juhtuda ka teie endiga. |
