| |
|
 |
Saksamaal Hamburgis jaanuaris toimunud H.C. Anderseni pidustuste raames tema muinasjutu «Inetu pardipoeg» põhjal tehtud lavastuse finaaliks oli luikede püramiid.
Foto: epa |
|
Esimene, H. C. Andersenile kuulsust toonu
(12)
02.04.2005 00:01
Andres Jaaksoo, lastekirjandusuurija
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Hans Christian Andersen, kes 1819. aasta sügisel alustas
Taani pealinnas oma iseseisvat eluteed, oli selleks ajaks nii mõndagi õppinud
Kopenhaageni Kuningliku Teatri tantsu- ja laulukoolides.
Sealt saadud teatripisik pani 17-aastase poisikese tragöödiaid kirjutama ja luuleski kätt proovima. Rektori hirmuvalitsus Puruvaese H. C. Anderseni haridusteele ladusid aga tõelise aluse füüsik Hans Christian Ørsted (1777–1851) ja rahanduspoliitik Jonas Collin (1776–1861), kes koos kirjaniku, teatriloolase ja -kriitiku Knud Lyhne Rahbekiga (1760–1828) taotlesid algajale dramaturgile stipendiumi ja õiguse tasuta õpetusele Slagelse ladinakoolis, mille rektoriks oli karmi käega ja tihtilugu ebaõiglane Simon Meisling. Tema hirmuvalitsust sai tunda kogu koolipere, eriti aga H. C. Andersen. Kui S. Meisling läks 1826. aastal Helsingøri ladinakooli tööle, pidi ka H. C. Andersen temaga kaasa minema. Asjaosalise autobiograafiast «Mit eget Eventyr uden Digtning» leiame niisuguse märke: «Helsingøri õpingute ajal sündis mul vaid üks luuletus – «Surev laps» –, millest hiljem on ometigi saanud minu kõige tuntum ja laiemalt levinud luuletus.» Et H. C. Andersen oli loomult edeva olemisega, siis järgnes, mis järgnema pidi. Hiljem on asjaosaline ise seda mõnusa muigega meenutanud: «Lugesin selle Kopenhaagenis oma tuttavatele ette ja see äratas tähelepanu, suuremalt osalt küll minu füünipärase hääldamise pärast, kuna ma neelasin alla kõik d-konsonandid. Nii mõnedki kiitsid mind, aga hoopis rohkem oli neid, kes pidasid ettekannet üsna tagasihoidlikuks, mille ainuke voorus oli ehk selles, et ma sealjuures endast liiga palju ei arvanud, mida ma tollal tõepoolest ei teinud.» Ent õnnejoovastusele tuli kiire lõpp: «Mõne päeva pärast pöördusin [ ] rektori juurde tagasi [ ]. Ka rektor ise jõudis koju Kopenhaagenist, kus ta oli kuulnud räägitavat, kuidas ma olin oma luuletust ette kandnud. Ta silmavaade puuris sedamaid minust läbi ning ta käskis mul jalamaid luuletuse enda kätte tuua, lubades mulle andeks anda, kui ta leiab selle ivakegi luuletuse moodi olevat. Värisedes viisin «Sureva lapse» ta kätte; ta luges selle läbi, naeris ja kuulutas, et see on kõige ehtsam jamps ja mula, ning valas sealsamas kogu oma viha minu peale välja.» Rektor sattus aga päris raevu, kui ta teisipäeval, 25. septembril 1827 lõi lahti ajalehe Kjøbenhavnsposten. Seal oli ära trükitud «Surev laps». Ja mis rektorit kõige rohkem vihale ajas, oli see, et originaali kõrval seisis saksakeelne tõlge! Tõlkijaks oli Ludolph Schley, kes oli H. C. Anderseniga kohtunud veel 1826 Helsingøris. Komeet kirjandustaevas Õnneks ei saanud luuletuse autor enam Meislingi viha ja alandusi tunda. Ta oli rektori hirmuvalitsuse alt juba ära võetud. Luuletus osutus tõepoolest edukaks. Juba 1. detsembril 1828 trükiti see uuesti tollases juhtivas kirjandusväljaandes Kjøbenhavns flyvende Post. 1829 tõlkis misjonär Knud Kjer luuletuse Gröönimaa põlisasukate – gröönlaste – keelde, 1837 ilmus see Xavier Marmieri tõlkes prantsuse keeles. Saksa keeles ilmus luuletuse uus tõlkevariant 1853 kogumikus «Sämtlische Werke». Pealtnäha sentimentaalne luuletus oli komeedina Euroopasse jõudnud. Esimesest kurjast kriitikast hoolimata. Eks ole jumaladki eksinud. Mis siis lihtsatest kooliõpetajatest rääkida! ---------------------------------------------------
Surev
laps Hans Christian Andersen, taani keelest tõlkinud Andres Jaaksoo Ema, olen väsinud ja tahan sinu rinnale ma panna pea. Jäta muremõtted sa nüüd maha, ära enam nuta, ole hea! Külm on toas ja torm see möllab väljas, unedes vaid kõik on valge, soe. Ja kui sulgen silmad unenäljas, pehme ingel minu juurde poeb. Kas sa näed mu väikest inglit, ema? Millist sulnist häält ta pasun teeb! Küll on sädelevad tiivad temal! Taevaisalt ta on saanud need. Ingel puistab mulle läbi sina lilli punakuldseid, rohekaid... Ema, ütle, mil saan tiivad mina? Eluajal? Pärast surma vaid? Miks sa vaikid, põsk mu põse juures? Miks sa kokku surud minu käed? Ära karda – selles ilmas suures meid ei lahuta küll miskid väed! Ära nutuks mulle põhjust anna. – Pühi pisarad, ma palun sind! Nüüd võin rahus silmad kinni panna. – Nägid ju, et ingel suudles mind!
|
