Ülar Mark: kus oli arhitektide liit varem?

Seoses vabadussambaga on viimasel ajal üles kerkinud hulk küsimusi. Kuna osalesin ise žüriis, ei pea võimalikuks kommenteerida küsimust rohkem kui vaja selleks, et ümber lükata teiste žüriis osalenud osapoolte eksitavaid kirjeldusi. Kõik selle eesmärgia, et oleks võimalik asjaga sisuliselt edasi minna.

Loen žürii sellist proportsiooni ühiseks eksimuseks. Näiteks Lätis toimunud okupatsiooni mälestusmärgi žürii koosnes ainult oma eriala spetsialistidest ja tulemus on parem. Tulemus on parem mitte üksnes žürii tehtud valiku poolest, vaid nii kokku pandud žürii puhul on ka võistlusel osalejate arv suurem. Samuti on igal osavõtjal vähemalt alateadlik pilt žüriist, kellele tahetakse meeldida. On suur vahe, kas esitan ausammast spetsialistidele või poliitikutele. Žürii pidi hindama esitatud võistlustöid vastavalt kriteeriumitele, millest neli kõige olulisemat olid: vastavus Vabadussõja võidusamba algsele mõttele; arhitektuurne, kunstiline ja linnaruumiline kvaliteet; kunstiline terviklikkus, vormiküpsus ja kaasaegsus ning sobivus Vabaduse väljaku keskkonna ja linnaehitusliku arengukavaga. Siinjuures peab märkima, et vabadussamba nimetus oli eksitav ja sellele juhtis ka EAL korraldustoimkonna tähelepanu. Sisuliselt ei olnud sammas nõutud, aga kahjuks tekkis vastavalt nimele n-ö õigustatud lootus.

Žürii töö oli põhimõtteliselt korrektne ja sisuline, diskussiooni käigus oli kõigil võimalus üksteisele selgitada erinevate tööde plusse ja miinuseid. Ka arhitektid selgitasid, kuid meie argumendid ei mõjunud. Kui enim hääli sai võistlustöö, mida arhitektide ja skulptorite esindajad ei pidanud võimalikuks ehitada, lisasime protokolli ka informatsiooni oma erimeelsuste kohta. Kõik need dokumendid olid internetis kõigile soovijatele avalikult kättesaadavad.

Kummastavalt kõlab Jaak Aaviksoo küsimus, et kus oli arhitektide liit varem. See nõuab selgitust. Esiteks tegi üks žüriiliige ettepaneku kuulutada võistlus läbikukkunuks või minna teise vooru parimate töödega, kus neid saaks parandada. Teiseks ütlesin enne otsutavat hääletamist selgesõnaliselt, et antud töö võib põhjustada kultuuriringkondades mittemõistmist. Kolmandaks koostasid arhitektid ja skulptorid protokolli lisa, kus analüüsisime erinevate finaali jõudnud tööde plusse ja miinuseid, pidades võidutööd mittesobivaks ja hindamiskriteeriumitele mitte vastavaks.

Pärast võistlust kinnitati, et töö läheb muutmisele sambal kasutatavate märkide ja materjali osas, planeeringuliselt ning linnaruumi tervikut arvestavana, et leida linnaehituslikult sobivam lahendus. Samuti kinnitati, et tööde teostamiseks kaasatakse professionaalsed arhitektid ja kunstnikud. Just neid spetsialiste ja paremaks tegemist oleme me kõik mitu kuud oodanud. Seni pole samba kaasautorina tutvustanud ennast ükski tegevkunstnik ega tegevarhitekt. Kui meedias esitati seisukohti, et tegemist ei ole hea lahendusega ja kui muinsuskaitse oma arvamuse välja ütles, nägime poliitikuid kinnitavat, et Eesti helgematest peadest koosnev muinsuskaitsjate kogu eksib, kuna tegemist on kunstiliselt väga kõrgetasemelise tööga. Poliitikud puistasid muu jutu sisse lauseid, et kahjuks selline nõrk ongi meie kunstiline tase siin kodu-Eestis, sellele lisaks pidevad süüdistused, et kus olid kunstnikud siis, kui oli vaja tööd teha.

Võin kinnitada, et võistlusel osales kunstiliselt häid töid enam kui viis, mille vahel oleks saanud valida. Ma ei taha mitte kuidagi leppida poliitiikute poolt tuleva mustamiskampaaniaga Eesti kunstnike tasemest ja võimetest. Olen täiesti veendunud, et Eestis on väga heade kunstnike konsentratsioon korralik ja meie ülesanne on neile pakkuda sellist keskkonda, et nende anne väljenduks parimal moel ja meie rahvale ruumiliselt olulisematel kohtadel.

EALi kiri sündis aga veebruarikuisel iga-aastase üldkogu kogunemisel, kus oli juba kõigile selgeks saanud, et mingeid olulisi muutusi sisse ei viida. Kohal oli ligi pool kogu liikmeskonnast, kokku 150 arhitekti. Arvestades kujunenud olukorda, tegi üldkogu eestseisusele ülesandeks arhitektide arvamus kirja panna. Nii see kiri sündiski.

Kokkuvõtteks. Ainus, milles arhitekide liit pidi taganema, oli võistluse nimi ja žürii koosseis, mis ilmselt oligi suurim viga kogu protsessis, mille me üheskoos tegime. Rohkem ei maksa kogu protsessist tonti otsida. Oleks žürii olnud tasakaalustatud, oleks selles toimunud tasakaalustatud diskusioon, poleks olnud ei sellist tulemust ega ka hilisemat vastandumist. Hetkel näen ainsa võimalusena võtta aeg maha ja korraldada uus konkurss, kus võidutöö ehitusmaksumus peab mahtuma saja miljoni krooni sisse. Seejärel teha kõik võimalik, et sellest osa võetaks. Eesti Vabariigi paraade ja sünnipäevi peetakse veel vähemalt järgmised 100 aastat ja minevik vääriks minimaalselt head lahendust ja kui hästi läheb, siis geniaalset.