Juhtkiri: Vene poliitika eripära
03.03.2008 00:01
Eesti-Vene suhetes läbimurdest rääkida ei saa
|
|
|
|
Venemaa presidendi eilsete valimiste ajal oli kaks kõige lollimat küsimust, mida üldse inimestelt pärida sai: kelle poolt hääletate ja miks. Sest võitja, senine esimene asepeaminister Dmitri Medvedev, oli ju ette teada.
Suur vene rahvas ei viitsi palju mõelda ja Medvedevi suur toetusprotsent tuligi sellest, et liiga paljudel Vene kodanikel on ükskõik, kes on president. Valimiste eel tehtud uuringud on näidanud, et sama suure toetuse saanuks ükskõik kes, keda toetanuks ametis olev president Vladimir Putin.
Valijad kasutasid väljendit, et nad hääletavad tulevase presidendi poolt. Kui ka tahetuks hääli anda teistele kandidaatidele, loobuti sellest mõttest kui hääle raiskamisest. Venemaalased põhjendavad oma poolehoidu Medvedevile sellega, et ta on Putini järeltulija ning et Venemaa peab edasi liikuma ja senine poliitika jätkuma.
Hääletamine oli demokraatlik, sest sedavõrd paljud tulid kodudest välja oma häält andma. Ebademokraatlik oli aga see, kuidas Medvedevit uude ametisse sokutati: võimueliit tundis ära rahva hirmud ja soovid ning rõhuski sellele, et Medvedevile pole alternatiivi, ning et opositsioon ei saaks hakkama.
Kui demokraatlikes riikides toimub kandidaatide vahel debatt, arutletakse ühiskonna valupunktide üle, siis Venemaal teatas võimueliit rahvale otse, et kui presidendiks saab keegi teine kui Medvedev, siis tuleb kaos. Ei miskit arutelu.
Ka valimiskampaania oli suures nihkes, sest senine esimene asepeaminister Dmitri Medvedev sai teistest kandidaatidest sedavõrd ebaproportsionaalselt rohkem tele-eetriaega. Isegi valimiskomisjon tunnistas seda, kuid ei pidanud seda valeks.
Hea aga, et Venemaa ei läinud Kasahstani teed ja Putin ei tekitanud endale referendumiga kolmandat ametiaega. Seega justkui näiline demokraatia – põhiseadusest ja valimistest kinnipidamine.
Kuid Lääne ja ka Eesti jaoks on tähtis, kuidas mõjutab võimuvahetus nende ja Vene suhteid. Kui Mihhail Gorbatšovi vahetas välja Boriss Jeltsin, siis suurt ei muutunud – suhted olid enam-vähem korras, kuid Putini tulekuga 2000. aastal läksid suhted Venemaa ja Lääne vahel selgelt jahedamaks.
Niisiis tuleb vaid oodata. See, et Medvedev on ütlemistes liberaalne, ei pruugi tähendada midagi. Eesti ei tohi hakata rääkima läbimurdest Eesti-Vene suhetes. Dmitri Medvedevi isik suhteid ei muuda. Ükskõik kuidas ametikohad Venemaal ka ei jagune, on võimueliit Jeltsinist saati sisuliselt samaks jäänud.
|
|
|
|
|
