| See kokkuvõte ei ole kindlasti ekslik, kuid on kõike muud kui ammendav. Muidugi on «Apelsinid...» arenguromaan, Bildungsroman, mille veenvalt visandatud kirglik ja kompromissitu peategelane raskuste kaudu oma hoiakud ja maailmavaate välja kujundab. Kuid sirgjooneliselt lapsepõlvest täiskasvanuikka jõudmise loosse sekkuvad jõuliselt muinasjutt ja legend, põimuvad vahele viited piibliloole ja inglise luulele. Selline võttestik ei tarvitse üllatada lugejat, kel on Wintersoni suhtes juba omad ootused välja kujunenud – lõpuks ei ole ta meil sugugi tundmatu autor. Varem tõlkes ilmunud «Kirg», «Kehale kirjutatud», «Tuletornipidamine» ja «Taak» on küllap loonud eelduse lugejaskonna tekkeks, kes juba ainuüksi autori nimest lähtudes taas kord haarab kirjaniku nn eesti hääle Kätlin Kaldmaa vahendatud raamatu järele. Et Wintersoni loomingu kohta pole vale kasutada väljendit «teema(d) variatsioonidega», ei tarvitse nad kirjaniku esikraamatu tõlget kätte võttes ka pettuda. Kes aga varem Wintersoni pole lugenud, võiks siit alustadagi. Juba «Apelsinides...» hakkab Winterson harjutama hiljem talle tunnuslikuks kujunevat õhulist ja aforistlikku stiili, ent rohkem kui hilisemate teoste puhul on tegu ühtlasi hammustavalt lõbustava looga. Autori nimekaimu Jeanette’i usuvõitlusele pühendunud pere- ja kogukonnas aset leidvaid kohati sõgedalt absurdseid seiku pole kujutatud väljastpoolt ega karikeerides, vaid seestpoolt ja soojusegagi, kuid kokkuvõttes on kirjeldatu üpriski humoorikas. Tüdrukut ümbritsevad fanaatilistest kirikuprojektidest hõivatud naised ei ole sugugi ühe vitsaga löödud kitsarinnalised viimsepäevakuulutajad, vaid erinevate iseloomude ja huvidega tihti tugevad karakterid. Ometi ei kulge Jeanette’i elu nii sirgjooneliselt ettenähtud rööpaid mööda, nagu tema perekond ja kogudus loodavad, ning lõpuks on tema hukkamõistjaid tunduvalt rohkem kui mõistjaid, ehkki ka viimaseid leidub. Kuigi ema mõtleb oma lemmikraamatule «Jane Eyre’ile» välja uue lõpu, milles Jane jätab mister Rochesteri sinnapaika ning siirdub koos St John Riversiga Indiasse misjonäriks, loobub kasutütar eesmärgiks olnud misjonitulevikust, kirjutab oma lugu kangekaelselt ise ega lase seda teistel suunata ega tsenseerida. Isegi kui see tähendab, et tema armastus teise tütarlapse vastu toob kaasa väljaheitmise seni ainumõistetavaks peetud keskkonnast, mida ta on varem entusiastlikult toetanud. Kui «Apelsinid...» Suurbritannias 1985. aastal esmakordselt ilmus, pälvis see Whitbreadi debüütromaani auhinna. Seda Thatcheri-kümnendil, mil Londonis kasvas jõukus ja Põhja-Inglismaa tööstusrajoonides vaesus – meenutagem kas või kaevurite streiki 1984–85. Samal ajal süvenes viktoriaanlik-konservatiivsete kõlbeliste väärtuste ametlik taaselustamine, mille üheks tulemuseks kujunes 1988. aastal seadustatud homoseksuaalsuse propageerimise keeld, mis küll nüüdseks on tühistatud. Nõnda oli teos omas ajas julge ja aktuaalne nii taustalt kui ka teemalt, ehkki raamatu tegevus toimub ilmumisajast aastakümne võrra varem. Peategelase ja 1959. aastal sündinud autori eludes on mitmeid olulisi kokkupuutepunkte, sealhulgas kasulapsena kasvamine ranges evangeelses perekonnas. (Piibliloo tundmine iseloomustab «Apelsine...» juba peatükipealkirjadest alates.) Samas on kirjanik ise täheldanud, et tegu on pigem elulooks maskeerunud väljamõeldisega kui vastupidi. Kui toona veel tundmatu kirjaniku raamatut esmailmumisel palju ei arvustatud, langes seda suurem tähelepanu osaks 1990. aastal BBCs valminud mitmeosalisele teleekraniseeringule. 1989. aasta 14. veebruaril Salman Rushdie’le osaks langenud fatwa kiiluvees pakkus kriitikuile päevakajalist huvi peategelase suhe tema fundamentalistliku hoiakuga kasvukeskkonnaga. Lisaks oli tegu sellise haruldase nähtusega nagu vähemusromaani ekraniseeringu näitamine magusaimal eetriajal, mitte öötundidel. Ja kolmandaks suutsid ilmselt väga paljud vaatajad nähtuga vahetult ja positiivselt suhestuda. Praegu on «Apelsinid...» ära teeninud kindla koha 20. sajandi lõpukümnendite briti kirjanduse murrangulises kaanonis, koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja kitsamalt akadeemilistes aruteludes, olgu need pühendatud soole, seksuaalsusele või postmodernismile. Nagu Ang Lee kauboifilmi «Brokebacki mägi» puhul, on ka «Apelsinide...» vastuvõtus eristunud kaks leeri. Üks neist loeb raamatut üldinimlikust, iga lugejat puudutavast vaatevinklist ja näeb selles repressiivsest, ent samas omasest ja õigekspeetud keskkonnast välja kasvamise valu ning siiraid tundeid, mis ei küsi sellest, kelle vastu need on suunatud. Teine aga heidab esimesele ette, et niimoodi üldistades lahjendatakse ja varjatakse eriomast, mis ometi kord on end kuuldavaks teinud ja omaenda kogemusest ausalt kõneleb, olgu selleks positsiooniks siis lesbilisus või töölisklassi taust. Oma eessõnas toetab kirjanik eelkõige esimest seisukohta, soovi olla pigem universaalne kui nišikirjanik, tegelda «suurte küsimustega, mis ei hooli klassist, kultuurist ega nahavärvist». Sildistamistest hoidumise ja ahistava piiritlemise vältimise teema on kindlasti üks neid elemente, mis Wintersonil teosest teosesse korduvad. Samas ei salga kirjanik, et «Apelsinid...» on andnud hääle paljude inimeste mahavaikitud koormale. Ja ehk ei peagi üks lugemisviis tingimata välistama teist. Tänapäeva kirjastuse punase sarja kaant neil päevil vaadates tuli pähe seegi, et kui 14. veebruari seostada mitte näiteks Rushdie’ surmaotsuse aastapäevaga, vaid tähistada sõbrapäevana, võiks just see raamat olla kohane kingitus lähedastele kogu sõbrakuul. Nii sisult kui ka vormilt sobib see ju igati – lugu esimesest armastusest ja veel ah kui valentinpunaste kaante vahel. Teiselt poolt aga tõuseb see Wintersonile omaselt traditsioonide kramplikust järgmisest kergelt ja irooniliselt kõrgemale. Ning üldse ja ülepea – parim kink on teadupärast raamat. Raamat Jeanette Winterson «Apelsinid pole ainsad viljad» Tõlkinud Kätlin Kaldmaa Tänapäev 2008 |
