Igas halvas asjas leidub head ja vastupidi – Maad hukutav saastamine ja poliitiliseks relvaks kujunenud gaasisõltuvus Venemaast tõukavad Euroopa Liitu lõpuks vaikselt ühe katuse alla, kirjutab Triin Oppi. Kuid sellel on hind.

Euroopa, sealhulgas Eesti, peaks Venemaa presidendile Vladimir Putinile tänulik olema, naljatleb provokatiivselt Euroopa Parlamendi saadik Andres Tarand, kes kuulub muu hulgas europarlamendi tööstus-, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni.

Euroopal on Vaja ühtset poliitikat

Peale tipppoliitikute mõru maiguga kohavahetuste on Ukraina ja Gruusia gaasitorujuhtmete kinnikeeramine kinnistanud euroliidu liikmesriikide juhtide seas arvamuse, et Euroopa vajab enesekaitseks ühtset energiapoliitikat nii suhetes Venemaaga kui ka teiste energiast pakatavate riikidega.

Sellise arusaamani jõudmiseks tuli Euroopal ära käia pikk lahkarvamusi täis takistusterada, kuid järgmise nädala tippkohtumisel peaks ettevõtmine vaikselt ilmet hakkama võtma.

Kuidas aga peaks Euroopa ühtsena tulemuslikult Venemaaga suhtlema, ei oska isegi Venemaa Energiapoliitika Instituudi juht Vladimir Milov pakkuda. Putini Kremli ja Venemaa riikliku gaasihiiu Gazpromi terav kritiseerija Milov oli 2002. aastal kuus kuud aseenergiaminister ning tunnistas 2003. aastal Moskva kannapööret poliitikas.

Enne 2003. aastat liikus Venemaa vaikselt vabaturumajanduse suunas, innustas välisfirmasid riiki rahavoogusid suunama ja hoidis raha kokku valitsemise pealt. Nüüd on kõik otse vastupidi ega näi muutuvat, on Milov Brüsselis europarlamendi ees kõneldes pessimistlik. Ta kinnitab, et Euroopa kartused Kremli osas on õigustatud – Venemaa ei ole usaldusväärne partner nii kaua, kuni seda riiki valitseb Putin või tema mõju all olev valitsus.

Milovi sõnul peaks maailma veelgi enam muretsema panema jaanuari lõpus rohelise tule saanud seaduseparandus, mille järgi valitsus tohib koostada nimekirja strateegilistest nafta- ja gaasiväljadest, mis ei tohi välisfirmade mõju alla langeda. Samas heidab välisinvestorite ees uksi kinni lööv Kreml euroliidule ette, et see ei lase Gazpromi oma mängumaale. Usaldusest, läbipaistvusest ja sirgjoonelisest poliitikast ei saa olla juttugi.

Energiaturu avamise üle käiva lõputu arutelu taga peitub tõsiasi, et Venemaa ei ole liitunud energiahartaga. Siinkohal on Milov ühte meelt Kremliga – Venemaale oleks kahjulik energiahartaga liituda, see leping on Kremli jaoks surnud. Milovi sõnul peletas euroliit Venemaa hartast eemale, kirjutades sellesse endale soodsamad tingimused.

Iganenud ja lagunevad gaasimaardlad

Ometi ei ole see poliitiline pingpong Milovi hinnangul põhiline põhjus, mille pärast peaks Euroopa üritama vähendada gaasisõltuvust Venemaast. Jaanuari lõpu ja veebruari alguse käreda külma ajal jäi osa Venemaa piirkondi gaasi ja seeläbi toasoojata – iganenud ja lagunevad gaasimaardlad ei suuda täita kodumaagi nõudlust, mis siis veel välisriikide stabiilsest varustamisest rääkida.

Milovi sõnul ei pinguta Gazprom ka venelaste gaasivarustuse parandamisega, kavandades sel aastal kulutada arenduseks kõigest umbes miljard USA dollarit ehk ligikaudu 12 miljardit Eesti krooni. Sellest järeldab Milov, et Gazprom on väljas vaid oma mõjuvõimu suurendamisel maailmas.

USA Hudsoni Instituudi Euraasia-poliitika keskuse juht Zeyno Baran soovitab gaasinäljas Euroopal pöörata pilgud Kesk-Aasia ja Põhja-Aafrika suunas. Siin on kaks võimalust: Bakuu-Tbilisi-Ceyhani või Nabucco Kaspia gaasiga täidetud torujuhtmed. Nende juured ulatuvad Aserbaidžaani laiadele gaasiväljadele, sealt edasi Kasahstani, Türkmenistani ja isegi Usbekistani.

Aserbaidžaan suudaks 2020. aastaks varustada Euroopat aastas kuni 50 miljardi kuupmeetri maagaasiga, 2004. aastal importis euroliit umbes 500 miljardit kuupmeetrit gaasi.

Baran manitseb, et euroliit peaks Kaspia gaasi suhtes üles näitama otsustavat üksmeelt, sest Venemaa üritab juba praegu õõnestada neid püüdlusi, ehitades oma gaasitorusid, näiteks 1990. aastatel Blue Streami nime kandva juhtme Türki.

Nüüd on Gazprom pidanud läbirääkimisi Ungari ja Bulgaariaga sinna gaasitorujuhtme Blue Stream II tõmbamise üle.

See aga ei mitmekesistaks Euroopa energiaallikaid, vaid suurendaks hoopis Gazpromi mõjuvõimu.

Kaspia gaasil on aga kõrge moraalne hind. Aserbaidžaan, Kasahstan, Türkmenistan ja Usbekistan on kõik kaugel demokraatlikust riigikorrast.

Aserbaidžaanile heidab inimõiguste eest võitlev organisatsioon Human Rights Watch (HRW) ette teisitimõtlejate tagakiusamist. 2005. aasta novembris vahistas miilits kümneid opositsionääre, valitsusametnikke ja aktiviste süüdistusega riigipöördekatses. Enamik neist sööb siiani vanglaleiba, lootuseta õiglasele kohtuistungile. HRW andmeil on Aserbaidžaanis levinud ka ajakirjanduse piiramine ja lokkab miilitsavägivald.

Olukord ei ole roosilisem ka Kasahstanis, kus kahe aasta eest jätkas pärast rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul ebaõiglasi valimisi presidendina Nursultan Nazarbajev. Pärast valimisi töötavad ajakirjanikud HRW väitel veelgi rangema tsensuuri all ja poliitilised teisitimõtlejad elavad vahistamise hirmus.

Kõige enam hurjutab HRW Kasahstani Usbekistanile põgenike väljaandmise pärast. Pärast kahe aasta tagust tavakodanike verevalamisega lõppenud rahutuste mahasurumist Andi-džonis põgenesid sajad oma elu pärast kartvad usbekid naaberriikidesse. Usbeki võimud ei ole aga siiani leidnud verevalamise süüdlasi, Andidžonist kirjutavaid ajakirjanikke ja inimõiguslasi püütakse vaigistada.

Repressiivsed riigid

Veelgi enam nõuavad Usbeki võimud, et Andidžoni põgenikud vastu võtnud riigid annaksid need terroristid välja Usbekistanile, kus neid ootab kohtumõistmine. Lisaks Kasahstanile on Usbeki võimude survele järele andnud ja põgenikke vägivaldselt riigist välja saatnud HRW andmeil Venemaa, Ukraina ja Kõrgõsztan.

Türkmenistani kohta teatab HRW, et see on maailma üks kõige repressiivsemaid ja suletumaid riike. Võimud suruvad igasuguse teisitimõtlemise vägivaldselt maha põhjendamata vahistamiste ja psühhiaatriahaiglatesse saatmisega. Rahva piiratus ei ole vähenenud ka pärast end eluaegseks presidendiks nimetanud Saparmuad Nijazovi surma aasta algul, sest režiim on jäänud samaks.

Kesk-Aasia eksperdi Barani hinnangul tuleks Euroopal esialgu silm osaliselt kinni pigistada gaasirikaste riikide ühiskonnaprobleemide osas ning koostöö abil ergutada neid inimõigusi ja -vabadusi austama. Suhted Venemaaga on samas näidanud, et energiasõltuvusel ja demokraatial ei pruugi olla mingit sidet, pigem vastupidi.

Nõnda ei paista Euroopa gaasinälja rahuldamisel aga-deta lahendust, mistõttu ei saa euroliit «ei» öelda ühelegi energiaallikale, vaid sõltumatuse võti paistab praegu olevat võimalikult suures mitmekesisuses. Keskkonda saastavad kivisüsi ja tuumajaamad ei kao lähikümnendeil kuhugi, vaid neelavad enam raha, sest teadlased ja ettevõtjad otsivad viise, kuidas neid ohutumaks muuta.

Taastuvate energiaallikate nagu tuul, vesi, päike ja biomass tõhusaks ja rahakotisõbralikuks muutmine võtab samuti oma aja. Eurooplased peavad nii või teisiti valmistuma energiahinna tõusuks, kuid lootus paremuse suunas on suurem üheskoos monopolide manipulatsiooni vastu võideldes ning erinevaid energiavarusid kogudes.

Kas teate?

Euroopa Liidu energiasisseost 2004. aastal

• Maagaas: 40% Venemaalt, 21% Aafrikast, 25,1% Norrast

• Kivisüsi: 17,4% Venemaalt, 16% Austraaliast, 28,7% Aafrikast, 12,8% Lõuna-Ameerikast

• Toornafta: 32,1% Venemaalt, 11,2% Araabiast, 8,9%

• Põhja-Aafrikast, 19% Norrast