Aivar Reinap: Kampaaniat justkui pole olnudki
03.03.2007 00:01
Aivar Reinap, PM online
|
| |
|
 |
Aivar Reinap |
|
|
Mõtlen juba mitmendat päeva, millise partei poolt oma hääl anda. Kui veel mõni kuu tagasi tundus valik lihtne, siis viimase aja valimismüra on muutnud pildi üha segasemaks. Mida ma siis reklaamide põhjal tean.
Keskerakond jätkab oma vana äraproovitud taktikat – pakkudes kõigile kamaluga raha. Selleks, et laiast massist eristuda, pakutakse seda kohe rohkem, kui suudavad kainelt kalkuleerivad konkurendid ja kui reaalselt võimalik on. Kui seda just hüperinflatsiooni toel teostada ei taheta.
Reformierakond on oma üliliberaalset kuvandit püüdnud pehmendada ja rõhutab tulumaksu alandamise asemel juba rohkem pensionitõusule. See, et rahvastiku vananemine nõuab peagi pensionikassa pankroti ärahoidmiseks uut pensionireformi, pole lähiaastate teema, mistõttu jaotatakse süüdimatult raha laiali. Teise märksõnana on panustatud pronkssõdurivastasele võitlusele, et isamaalastelt hääli röövida, kuigi see on Eestile välispoliitiliselt suhteliselt valusa löögi andnud.
Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) seostub eelkõige Mart Laari uus tulemine ja lootus, et «head inimesed» valima läheksid. See, et raha jagamine paljudele õnne ei too, võib küll olla mõistetav, kuid inimestele, kes elavad peost suhu, kuluvad kõik lisakroonid ära.
Sotsid on rõhunud töörahva Eestis hoidmisele ja semukapitalismivastasele võitlusele. Tunduvad ausad tegijad, kuid erilist sära ega jõudu neist ei paista.
Rahvaliidu maine kohal on suurelt maadevahetuse vari, mistõttu on partei hoidnud ka suhteliselt madalat profiili. Samas on nende reklaamid särava päikesega ilusad ja võrdseid võimalusi ihkavad paljud. Usaldust aga ei kipu enam olema.
Rohelised, kristlikud demokraadid ja teised väiksemad parteid on küll võimalus senistele poliitjõududele vastu hääletada, kuid samas pole ka kindlust, millist poliitikat nad asuksid ellu viima.
Kokkuvõtteks: raha lubada julgevad kõik. Mida lähemale valimistele, seda rohkem lubatakse ka suuremaid Eesti probleeme justkui möödaminnes lahendada. Selles, et riigieelarvet oskavad kõik parteid hästi kulutada, pole põhjust kahelda ja see oli teada juba enne valimisi ehk kampaania on tegelikult justkui lörri läinud.
Sellest, kuidas reformida tervishoidu, haridus- ja pensionisüsteemi, ei räägi eriti keegi. Nii nagu ka aidsist, meeste eluea pikendamise võimalusest, alkoholi- ja kasiinode piirangutest ja rullnoklusest.
Mõned parteid väldivad probleemidest rääkimist, teised lubavad küll nendega tegeleda, kuid suurt võitlusindu ei paista olevat eriti kellelgi. Saaks võimule, küll siis vaatab. Nii on ka raske otsustada, kas erakonnad on probleemide teadvustamiseni üldse jõudnud.
Kuigi polegi justkui sobivat parteid, siis homme peab ikkagi valima, kas või vähem ebasobiva. Selliseid parteisid on aga mitu.
|
|
|
|
|
kõik galeriid
