Uudis, et paremäärmuslikud erakonnad on suutnud moodustada Euroopa Parlamendis ametliku fraktsiooni, pälvis hiljuti rohket tähelepanu. Kuigi paremäärmuslased on peaaegu kogu aeg olnud europarlamendis esindatud, õnnestus neil alles nüüd – pärast Rumeenia ja Bulgaaria pääsemist Euroopa Liitu – saada kokku fraktsiooni moodustamiseks vajalikud 20 saadikut, kes pärit vähemalt kuuest liikmesriigist.

Juba varem oli Euroopa Parlamendis fraktsioon Liit Rahvusriikide Euroopa Eest, millesse kuuluvad mõned erakonnad, nagu Dansk Folkeparti ja Itaalia Alleanza Nazionale, mida paljud peavad paremäärmuslasteks (huvitaval kombel kuulub sellesse fraktsiooni ka Eestimaa Rahvaliit). Ka ametlik fraktsioon on paremäärmuslastel europarlamendis varem olnud –enne 1994. aastat.

Kui kaua suudetakse nüüd loodud fraktsioonina Identiteet, Traditsioon, Suveräänsus üksmeelselt tegutseda, on iseküsimus. Raske on hoida koos paremäärmuslikke erakondi, kes esindavad puhtalt oma rahvuslikke huve ja kelle liikmetest enamik pole kogenud poliitikud. Kokkuvõttes on see väga kirju seltskond. «Maailma marurahvuslased, ühinege!» oleks absurdne loosung.

Sellegipoolest on uue fraktsiooni moodustamine põhjustanud ärevust. On kuulda murelikke hääli, et Euroopas on kasvamas sallimatus ja ksenofoobia. Mõned näevad isegi ohtlikke paralleele 1930. aastatega, kui fašistlikud liikumised võimule tõusid.

Seos ajaloolise fašismiga on siiski tinglik. Mingit järjepidevust pole olemas (v.a Itaalia puhul – uude Euroopa Parlamendi fraktsiooni kuulub teiste seas diktaator Benito Mussolini lapselaps Alessandra Mussolini). Paremäärmuslased aktsepteerivad parlamentaarset korda ja on demokraatlikud mängureeglid omaks võtnud.

Kontekst on ka selgelt erinev Teise maailmasõja eelsest ajast. Kapitalism ja heaoluühiskonna mudel on triumfeerinud ja postmaterialistlikud väärtused on ülekaalus. Euroopa Liidu riikide natsionalism pole enam agressiivne, vaid defensiivne – marurahvuslased ei ihalda naaberriigi territooriumi, vaid kardavad võõraste sissevoolu ja üleilmastumise mõjusid.

Sõdadevahelises Euroopas olid konservatiivne eliit ja töösturid valmis toetama fašistlike liikumisi kui jõudu, mis taltsutaks kasvavat kommunismiohtu. Tänapäeva Euroopa poliitikas on ideoloogia vähese tähtsusega.

Alati on olnud keeruline ülesanne defineerida, mis on paremäärmuslikud erakonnad (eriti, kuna nad ise sellist nimetust väldivad), ent kindlasti kuuluvad tunnuste juurde populism, marurahvuslus, võõraste ja vähemuste vaenamine ning usk tugevasse riiki.

Tuntud fašismiuurija Walter Laqueur on tabavalt täheldanud, et fašism on nagu pornograafia – teda on peaaegu võimatu teaduslikult või juriidiliselt defineerida, ent ta on siiski kohe äratuntav. Sedasama saab öelda paremäärmusluse kohta.

Külma sõja aegse hästi väljakujunenud ja püsivate valijaeelistustega Lääne-Euroopa erakondlikul maastikul polnud paremäärmuslikel parteidel kunagi lootust suurt läbimurret saavutada ja valitsuskoalitsioonidesse pääseda.

Jää murdus 1980. aastatel, kui Jean-Marie Le Peni juhitud Front Nationale saavutas märkimisväärsed tulemused Prantsusmaa valimistel. Le Pen on kõige kauem areenil püsinud paremäärmuslaste liider. Ta ehmatas maailma, kui edestas sotsialistide kandidaati ja pääses presidendivalimiste teise vooru 2002. aastal.

Teine paremäärmuslane, kes on köitnud maailma tähelepanu, on filmitähe välimusega Jörg Haider. Tema juhitud Vabaduspartei võitis 1999. aastal Austria valimistel koguni 27 protsenti häältest.

Konservatiivide liidri Wolfgang Schlüsseli otsus nendega koos valitsust moodustada põhjustas Euroopa Liidu mitmekuulise boikoti. Schlüsseli otsus kaasata Vabaduspartei osutus strateegiliselt siiski õigeks: kandes kaasvastutust valitsemise eest, kaotas Vabaduspartei kiiresti populaarsust, liidrid läksid omavahel tülli ja erakond läks lõhki.

Tavalisim käitumismall edukate paremäärmuslike erakondade vastu on neid isoleerida. Vastupidine näide Austriale on Belgia, kus traditsioonilised erakonnad on jäigalt hoidunud koalitsioonidest erakonnaga Vlaams Belang (Flaami Huvi).

Ent see annab alust etteheiteks, et erakondlik süsteem on korrumpeerunud. Tulemuseks on olnud Flaami Huvi populaarsuse tohutu kasv viimase kümne aasta jooksul kuni selleni, et ta on mõnes piirkonnas kõige populaarsem partei.

Kuidas prognoosida paremäärmuslaste edu? Tavaliselt põhjendatakse populaarsuse tõusu tööpuuduse kasvuga ja/või immigrantide sissevoolu suurenemisega. Need on tõepoolest peamised teemad paremäärmuslaste enda retoorikas, ent uuringud pole mingit kindlat seost tõestanud.

Valimissüsteem, kindel koht erakondlikul maastikul, tõhus parteiorganisatsioon ja karismaatilise juhi olemasolu mängivad kindlasti olulist rolli, ent lihtsat eduvalemit pole politoloogid leidnud.

Lääne-Euroopa erakondliku süsteemi nõrgenemine ja üldisem võõrandumine poliitikast (mis ka Eestis tuntud) annab võimaluse populistlikele protestiparteidele. Aga korduvalt ületada valimiskünnist ja kujundada välja püsiv organisatsioon on tase, milleni paremäärmuslased jõuavad harva.

Viimase aja «terrorismivastane sõda» on kahtlemata andnud paremäärmuslastele lisaindu, eriti pärast pommiplahvatusi Madridis ja Londonis. Sallimatus ja ksenofoobia on kasvanud, muslimitest immigrante kahtlustatakse ning toimub lääne ja islami tsivilisatsiooni näiline kokkupõrge. See kõik tekitab soodsa keskkonna paremäärmuslaste sõnumiks.

Paremäärmuslike erakondade mõju ei tulene samas niivõrd valitsuses osalemisest, vaid sellest, et traditsioonilised parteid võtavad omaks nende populaarsemad teemad ja ideed ning mugandavad neid valijate meelitamiseks.

Paremäärmuslikud erakonnad on peaaegu igas Euroopa riigis. Tugevamad on praegu lisaks ülalmainitule Taanis, Norras, Itaalias, Rumeenias, Poolas, Šveitsis ja Serbias.

Kui vaadata Eesti erakondi, siis võiks ehk ainsana tinglikult paremäärmuslikuks liigitada Iseseisvuspartei. Temal aga pole erilist lootust riigikokku pääseda.

Res Publica kasutas retoorikat ja loosungeid, mis sarnanesid paremäärmuslaste ja sõjaeelsete vapside omadega, ent sisu poolest olid nad siiski täiesti erinevad nähtused. Riigikogus on olnud paremäärmuslased esindatud vaid ühel korral – Jüri Toomepuu Eesti Kodaniku fraktsiooniga 1990. aastate algul.

Vaadates viimaste aastate arenguid Euroopas, on üks asi selge – 21. sajandil ei jää paremäärmuslikud erakonnad paariateks, kellega välditakse igasugust kontakti, vaid nad leiavad kindla ja püsiva koha Euroopa erakondlikus süsteemis.

Paremäärmuslik fraktsioon

Fraktsioon Identiteet, Traditsioon, Suveräänsus tekkis Euroopa Parlamendis tänavu jaanuaris.

20-liikmelist fraktsiooni juhib Prantsuse saadik Bruno Gollnisch.

Fraktsiooni kuulub veel kuus Prantsuse, viis Rumeenia, kolm Belgia ja kaks Itaalia saadikut ning üks saadik Austriast, Suurbritanniast ja Bulgaariast.