Just kujuteldavad (võõrad) elud lummavad iiri näitekirjanikku. «Jalta-mängus» saabub mõistatuslik viiv, mil kõik ümbritsev, kogu Jalta, ebatõeseks lausutakse. See võiks olla teatriõhtu võti, Frieli stiili pärisosa. Esietendusel näitlejad kujutelmi veel nii jäägitult ei usaldanud.

Sonja ja Andrei

Ugala «Jalta-mängu» ümbritseb oma kujutlusväli, tugev ja isikupärane mäluseoste võrgustik. Maria Soometsa Sonja Serebrjakova siseneb «Järelmängu» otse Kaarin Raidi lavastusest «Onu Vanja» Olustvere lossis. Keskealine Sonja on kaunis daam, teda pole kuigivõrd raatsitud naeruvääristada.

Ka tõik, et doktor Astrovit kainusele manitsevast Sonjast on saanud salanapsitaja, ei kahanda lavastaja(te?) - oletan, et eelkõige meeslavastaja - ning üksiti lavapartneri Tammearu idealiseerivat pilku naisele. Sonjas võinuks enam aimata sugulashinge näiteks Anu Lambi Annaga «Pianoolas».

Sonja väidab, et Andrei Prozorov olla onu Vanja nägu. Peeter Tammearu rolli-slepiks ongi toosama onu Vanja, kaudsemalt «Kolme õe» Vershinin.

Vananev, pulstunud moega Andrei on naljakas, kohmetu, armetu, liigutav üksiklane. Andrei tragikoomilistele eluvaledele pole Sonjal midagi samaväärset vastu panna - mängu-duell poleks nagu tasavägine? Aga eks ole ka partnerite lavakogemus erinev.

Uus saal ihkab pastelsust

Ą propos, üks võimalik meespartner olnuks Soometsale ka Andres Noormets: XIII lennu «Kolme õe» Andrei ja «Onu Vanja» Astrov - saatanlik kombinatsioon!

Kondase Keskuse saal (nagu ka tulevane mängupaik Tallinnas - Vanalinna Muusikamaja) ihkab pastelseid pool-toone, esialgu oli Peeter Tammearu mängutuhin intiimses ruumis liigagi ahne.

Eks ütle ju Friel: «See ongi see suur tunnustamata Jalta mäng. Ja seda mängitakse mingis unelevas olekus - kuid samal ajal peaaegu ahnelt.» Küllap lisandub lihaks saanud kujutlusmängu subtiilsust, peenemuigelist kõrvalpilku (veenev vaatleja on laval Peeter Konovalov!). Ning märksõna «tunnustamata» saab kõlama kui leebelt edvistav luiskelugu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3