| Tuliuus Volvo, mida Keila-Joal teeniv Nõukogude julgeolekuohvitser Mihhail Petrov 1990. aasta septembris nägi, tekitas tal ärimõtteid. Ta oli teeninud Afganistanis, seal haavatagi saanud, ega suutnud alla neelata, et televiisorist, mida talle oli autasuks lubatud, võis ta endiselt vaid und näha. Ja nüüd seisid ta ees okastraadiga kaitstud piiritsooni taga kaks ameeriklast, kellest üks väitis, et oli tulnud siia lapsepõlvekodu jäänuseid otsima. Petrov ei kavatsenud neile niisama külalislahkust ilmutada. Ta väitis, et mingit maja pole siinkandis eales olnud. Aga olgu, lõi ta käega, kui ameeriklased väga peale käivad, eks siis või nende Volvoga veidi piiritsoonis ringi sõita. Ja pakkus siis tehingut: ameeriklased ostavad talle Tallinnas valuutapoest teleri – ta lubas selle neile rublades kinni maksta –, misjärel ta lubab keelutsoonis põhjalikumalt ringi vaadata.Ent rubladega, nagu tunnistab maailmakuulsas fotoajakirjas Life toimetajana töötanud Sigrid von Bremen Thomas, kes oli naasnud pärast poole sajandi pikkust eemalolekut lapsepõlvemaile, polnud tal midagi peale hakata. Tehing jäi ära. Neli aastat hiljem, kui vene väed olid Eestist lahkunud, tuli von Bremen Eestisse teist korda tagasi. Ja leidis padrikusse kasvanud vanematekodu jäänused pelgalt 200 meetri kaugusel kohast, kuhu major Petrov oli lubanud tal varem sammuda. Too kadunud kodu otsimine Lohusalu lahe kaldal Türisalu lähistel oli tühine katsumus võrreldes sellega, mis baltisaksa päritolu von Bremeni perekonnal oli tulnud varem läbi elada Teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Kui arvestada, et bolševikud vahistasid pärast Venemaal võimule tulekut Sigrid von Bremeni isa ja saatsid ta Siberisse Krasnojarski vangilaagrisse, teeb see kokku neli korda, mil perekond pidi punajõudude surmahaardest välja rabelema. Alates aastast 1995, mil olen tundnud Sigrid von Bremenit (kelle abikaasa Rich Thomas oli tollal mu toimetaja uudisteajakirjas Newsweek), polnud mul aimugi, kui dramaatiline oli ta noorpõlve käekäik. Sõbraliku ja tagasihoidliku inimesena armastas ta rääkida pigem oma aiandushuvist kui Teise maailmasõja pööristest pääsemisest. Kuni lõpuks pani oma loo kaante vahele. Von Bremenite põgenemine Eestist algas 1939. aasta sügisel, kui Hitler kutsus saksa päritolu inimesi Baltimaadest ja teistelt idaaladelt tagasi kodumaale. Von Bremenite juured Eestis ulatusid kaugesse möödanikku. Nende esivanemad saabusid siia koos esimeste ristisõdalastega juba 13. sajandi alguses. Katariina käigus Tallinna vanalinnas on siiani alles kivi, mis tähistab ühe von Bremeni surma aastal 1388. Von Bremenid, kelle suguvõsale oli kuulunud Avanduse mõis Lääne-Virumaal, seadsid end iseseisvunud Eestis sisse Türisalu-lähedases suvekodus. Neil oli neli suurt kasvuhoonet ja juurviljaaed, mille saak tagas õdusa äraelamise. Just Eestiga kokkukasvamine oli see tegur, mis Hitleri kutset esiisade maale naasta rõõmuga vastu võtma ei pannud. Ent teine võimalus, Eestisse jääda, oleks tähendanud endale surmaotsuse määramist. Sigrid von Bremeni isa kuulumine bolševikevastaste ridadesse oleks toonud perele Stalini võimu alla jäädes automaatselt kaasa klassivaenlaseks kuulutamise ning vähemasti Siberisse saatmise. Kui mitte mahalaskmise. Nõnda astusidki von Bremenid 1939. aasta sügisel koos 836 kaasreisijaga Eestist lahkuva haakristidega kaunistatud Ozeana pardale ning sõitsid läbi tormise öö Poola Szczecinisse. «Oh, nüüd ma kaotangi oma Eesti,» mäletab tollal 8-aastane olnud Sigrid von Bremen vanaema korduvaid ohkamisi. Järgmisel ööl toimetas rong nad Poznani. Aknast paistsid purustatud ja põlenud majade vahel värsked hauakääpad, mille otsas seisid kohmakad puust ristid. Lapselik erutus, mis seni oli reisiga kaasnenud, asendus hirmuga tuleviku ees. Poola ülikud, kelle villasse von Bremenid majutati, olid just mõni hetk tagasi sealt välja tõstetud, nii et teekanngi, mis hommikusöögilaual seisis, oli veel kuum. Sigrid von Bremeni isa sai tänu rikkalikele põllumajandusoskustele hüljatud Majkowi mõisa peremeheks. Kogu sõja vältel kasvatas ta seal kurke ja tomateid, kapsaid ja ube, isegi gladioole. Kohalikud kutsusid teda tomatiparuniks. 1945. aasta jaanuariks oli aga punaarmee alustanud Poolas pidurdamatut pealetungi Lääne suunas. Sigrid von Bremen mäletab hirmuäratavaid jutte sellest, kuidas venelased röövivad, vägistavad ja tapavad nii poolakaid kui sakslasi. Aeg oli Poola-kodu maha jätta Nelja hobuvankriga, millele tõsteti kaks tapetud siga, vorstid ja singid, samuti perekonna lauahõbe ja soojad riided, alustasid von Bremenid pagemist lääne suunas. Kogu tee oli põgenikke täis – nemad liikusid paremal, vasak sõidurada kuulus sõjamasinaile. Ida suunas ei läinud kedagi. Neljandal päeval jäi karavan seisma. Keegi ei teadnud, miks, aga üks sõdur poetas: «Me kõik saame tõenäoliselt surma.» Valitses vaikus. Kuni järsku lõikas sellesse kaugusest üha valjenev müra. Lähenesid vene lennukid. «Kähku kraavi!» hüüdis pereema. Mõni hetk hiljem korraldasid kuulipildujad kogu konvoile tulerahe. Esimest korda elus, 13-aastasena, nägi Sigrid von Bremen seejärel surnuid. Ja imestas, et ei tunne mitte midagi. Ei vähimatki kaastunnet. Sest oli ametis iseenda aitamisega. Jalad läbimärjad, üleni külmunud ja pikast teekonnast nõrkenud, tuli end sundida marssima läbi värskelt langeva lume. Tee ääres lebasid hobuste korjused. Peaasi, et need pole minu hobused, oli ainus mõte. Pärast kuupikkust rännakut jäid von Bremenid pidama Salzfurtkapelle linnakesse. Nende õnneks jõudsid sinna enne ameeriklased kui venelased. Sigrid von Bremeni isa kirjutas nende kohta päevikus: «Ameeriklased käituvad rahulikult ja korrektselt. Nad on pikad, atleetliku kehaehitusega, nõtke kõnnakuga, mitte jäikade maneeridega nagu saksa sõjaväelased. Nad ei karju, ei kuraasita. Käsklusi antakse edasi vaikselt ja lihtsalt ning need viiakse kiirelt ellu.» Paraku jäi Salzfurtkapelle pärast Saksamaa jagamist lääneliitlaste vahel venelaste kontrolli alla. Arvestades von Bremenite minevikku, tähendas see, et repressioonide vältimiseks tuli sealt kiiresti lahkuda. Ameeriklased soostusid neid endaga kaasa võtma, aga tingimusel, et keegi ei võta kaasa rohkem kui käekoti. Tuli nõustuda. Muud valikut lihtsalt polnud. Öö enne ärasõitu jäi Sigrid von Bremen kõrgesse palavikku. Ema kartis, et lahtises veoautokastis võib tütar hinge heita. Nad jäid Salzfurtkapellesse. Ja elasid järgmised kuus aastat kommunistlikul Ida-Saksamaal. Pärast põhikooli, kus õpetajad valasid lastele päevast päeva pähe marksistlik-leninlikku propagandat, mille hulka sattus üleskutseid anda teada vanemate riigivastasest meelsusest, õppis Sigrid von Bremen õmblejaks. Kuid selgus, et tähtsam kui käsitööoskus, oli sealgi ideoloogiline kasvatus. Lõpuessee teemaks oli, kuidas Nõukogude-Saksa sõprus aitab üles ehitada SDV. Ta mäletab, et pani punkti niisuguse kokkuvõttega: «Pole tähtsust, kui paljud Wall Streeti strateegid õhutavad valmistumist sõjaks ja kui palju inimesi nad kuritarvitavad kahurilihaks. Koos NSV Liidu, rahu suurima tugisambaga, moodustame igavese sõprussideme kõigi rahuarmastavate inimestega.» Hoolimata riigitruust esseest küpses Sigrid von Bremenil 1951. aasta suvel plaan pageda Lääne-Saksamaale, sest mõistis, et moekunstnikuna, kelleks ta ihkas saada, puudub tal SDVs tulevik. Ehkki raudne eesriie oli juba langenud, leidus selles üksjagu auke. Ja kus leidub auke, seal leidub neid, kes aukude tundmise pealt teenivad. Ühe sellise leidis Sigrid von Bremen tuttavate kaudu Magdeburgi lähedalt. Too põgenemine üle piiripealse kaevanduspiirkonna oleks äärepealt elu maksnud. Ühtekokku, nagu öösel selgus, kuulus põgenike rühma kümmekond inimest. Algul tuli minna läbi kottpimeda metsa. Alalõpmata keegi komistas ja kukkus. Kuni viimaks jõudsid nad järsaku kaldale. «Jookske nüüd!» hüüdis teejuht. Vaevalt laskumist alustanud, kostus tulistamist. «Jookse, Sigrid, jookse!» mäletab ta peas vasardanud mõtteid. Ega peatunud enne, kui oli hüpanud üle raudtee. Seal langes ta hingetuna kraavipervele. Hiljem selgus, et ta oli rühmast ainus, kes pääses. Üks tüdruk sai surma, ülejäänud nabiti kinni. Neli aastat hiljem, olles vahepeal töötanud Frankfurdis USA sõjajõudude heaks, sai Sigrid von Bremen viimaks põgenikuviisa. Ameeriklaste transpordilaev Langfitt viis ta koos 800 saatusekaaslasega New Yorki. Seal, pärast lühiajalist tööd ühe moeateljee õmblejana, sai temast kuulsa fotoajakirja Life toimetaja. Sigrid von Bremen suri eelmisel kuul oma kodus Washingtoni lähistel vähki. Raha ja alkohol voolasid lõputult Just Sigrid von Bremen Thomase põgenikustaatus oli üks tegureid, mis sillutas talle hoolimata ülikoolidiplomi puudumisest tee maailmakuulsa fotoajakirja Life toimetusse, sest väljaande omanik Henry Luce armastas värvata Euroopast pärit immigrante. Autokraatlik Luce, kellele kuulus USA võimsaim Time’i kirjastuskontsern, kutsus uusi töötajaid enda juurde eralõunale. Seal külvas ta Sigrid Thomase üle üksikasjalike küsimustega Eesti kohta. «Luce teab Eesti kohta palju rohkem kui mina,» tunnistas ta hiljem kodus abikaasale. «Aga talle meeldis, et pean Eestit endiselt oma koduks.» Paradoksaalsel kombel polnud aga Sigrid Thomase töö Life’i toimetuses just tema päritolu tõttu sugugi lihtne. Väljaande tuntuim piltnik Alfred Eisenstaedt, kes on läinud ajalukku kuulsa fotoga Teise maailmasõja lõpuparaadil New Yorgis tüdrukut suudlevast mereväelasest, keelas tal oma loomingut toimetamast. Põhjus oli selles, et saksa aktsendi tõttu pidas ta Sigrid Thomast natsiks. Kulus kaks aastat, enne kui Eisenstaedt keelu tühistas. Fototoimetaja töö tähendas seda, et kui piltnik Gery Villet veetis koos oma reporterist abikaasaga terve aasta Vermonti osariigis, jäädvustamaks ühe sealse pere argielu, pidi Sigrid Thomas tema 12 000 pildi seast valima välja need, mille avaldamist tasub kaaluda. Nädalakiri Life, mille tiraaž küündis hiilgeaegadel üle 13 miljoni, oli kuulus suurejooneliste kulutuste poolest. 1965. aasta jaanuaris, kui Inglismaal suri endine peaminister Winston Churchill, rentis toimetus reisilennuki DC-8, lasi sealt kõik istmed välja tõsta ning paigutada nende asemele toimetajate lauad trükimasinatega ning pimiku piltide ilmutamiseks. Ainuüksi fotograafe läkitas Life matuste jäädvustamiseks Londonisse 16. «Suurtes riikides nagu USA on võimsate ajakirjade heaks töötades see eelis, et edukatel väljaannetel, nagu Life, on tohutult raha, millega maksta kinni äärmuslikud ettevõtmised, aga ka lõbutsemine,» lausub Sigrid Thomase abikaasa Rich, kes enne pensionile jäämist töötas üle kolme kümnendi uudisteajakirjas Newsweek. Nõnda polnud sugugi harvad juhused, kui Life rentis lennuki ainuüksi selleks, et tuua mingist kaugest paigast ära paar filmirulli. Kui toimetuse töötajaile korraldati lõõgastuseks New Yorgi Central Parkis pesapallimänge, käis selle juurde alati gurmeetoit, mida serveerisid livreesse riietatud teenrid, kes sõitsid kohale mustade limusiinidega. Ajakirjanumbri valmimise eelsel ööl toodi toimetajaile parimaid palu linna parimatest restoranidest, lisaks nii palju alkoholi, nagu keegi soovis. «Kulutused olid üüratud,» teab Rich Thomas, «aga keegi nende üle enamasti aru ei pärinud.» |
